Krüptoviirustele on iseloomulik väga efektiivne ülekanne seemnetega ja tolmuteradega. Igasugune muu (mehhaaniline-, vektor- ja pookimise jne kaudu toimuv) ülekanne puudub. Seni pole teada ka liikumist rakust rakku, nakatatud rakkude arv suureneb rakkude loomuliku paljunemise teel. Krüptoviiruseid on leitud paljudel õistaimedel (paljudel taimedel mitu erinevat viirust) ja krüptoviiruste sarnaseid viirusi on kirjeldatud ka okaspuudel (nulg) ja merevetikatel. 2.1. Viron ja genoom Alphacryptovirus Genoomis on kaks dsRNA segmenti (2.0 ja 1.7 kbp), mõningail juhtudel ka kolm segmenti. Virionid (30 nm) koosnevad ühest struktuurvalgust (55 kDa) ja virioniga on seotud RdRp aktiivus Betacryptovirus Genoomis on kaks segmenti (2.25 ja 2.1 kbp). Virionid (38 nm) sisaldavad RdRp aktiivsust. 3
Mõned liigid saavad teha mõlemat (Acidianus). Thioploca saab energiat H2S oksüdatsioonist ja talletab vaheproduktina väävliteri rakku. Thiomargarita namibiensis (tioonbakter) on väga suur bakter, kelle peaaegu kogu raku võtab enda alla nitraadivakuool. Rakukesta alla kogunevad aga väävlitilgad, mis on H2S oksüdatsiooni vaheproduktiks. Merebakteritel on ohtralt kasutada dimetüülsulfoniopropionaati, DMSP, on osmo- ja sterssiprotektoriks merevetikatel, seda sünteesitakse metioniinist. Ta vabaneb vette suures koguses lagunevatest vetikatest. Merebakteritel on kemotaksis DMSP-le ja nad moodustavad vetikate pinnal biokilet, et DMSP oleks neile paremini kättesaadav. DMSP on merebakteritele väävliallikaks, aga ka C-allikaks. Ka peligibacter'i genoomis on geenid DMSP lagundamiseks. DMSP lagunedes merebakterite toimel moodustub suures koguses lenduvat ühendit dimetüülsulfiifi (DMS ) merelõhn.
annaabi.ee 
