Liidule ebasõbraliku" valitsuse tagasiastumist ning Punaarmee lubamist takistamatult Eestisse. 16. juunil 1940 teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem, armee- komandör K. Meretskov Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud käsu okupeerida Eesti. Samal päeval kell 6 hommikul vallutas Punaarmee Suurupi patarei territooriumi. Kuna Punaarmee oli tunginud Eesti territooriumile oli J. Laidoner kohtumisel Meretskoviga sunnitud aktsepteerima esitatud nõudmisi ja kirjutas 17. juunil kell 15 alla diktaat-kokkuleppele Punaarmee sisselaskmise kohta Eestisse. Kokku toodi Eestisse lisaks siinsetes sõjaväebaasides asunud 25le tuhandele punaväelasele veel üle 70 tuhande mehe. Neile lisandus umbes 10 tuhat Balti merelaevastiku mereväelast. Seega oli enne nn. "juunipööret" Eesti territooriumil umbes 110 tuhat punaväelast. 18. juunil ilmus valitsuse määrus eraisikutelt relvade ärakorjamise kohta.
Lahinguvalmidusse tõsteti ka baasiväed. 16. juunil esitas NSV Liidu välisminister Vjatseslav Molotov Moskvas Eesti saadikule August Reile ultimaatumi, nõudes sõjalise invasiooniga ähvardades Punaarmee lisaväekontingendi Eestisse lubamist ja valitsusevahetust. Eesti valitsus võttis ultimaatumi vastu. Punaarmee sissemarss algas 17. juuni hommikul kell kuus Eesti aja järgi. Samal hommikul kooskõlastas kindral Johan Laidoner NSV Liidu Leningradi sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskoviga Narvas Nõukogude vägede dislokatsiooni tingimused Eestis (nn Narva diktaat). Samal päeval alustati ka Eestis hoonete ja kinnistute võõrandamist Nõukogude vägede majutamiseks. Oma asupaikadest tõsteti välja ka Eesti sõjaväeosad. Alates 18. juunist võttis Eesti politsei NSV Liidu esindajate korraldusel kinni lepingu alusel Eestis töötavad Poola põllutöölised, et selgitada välja nende seas olevad ohvitserid ja allohvitserid Enamik neist viidi pärast Eesti okupeerimist NSV Liitu
annaabi.ee 
