kalmeid jäävad edasi Usundilooline analüüs: esivanematekultuse taandumine riitustes esimese aastatuhande keskpaiku pKr – riitused kalmetelt teistesse paikadesse. On toimunud suur murrang muinasuusundis, kuni selle ajani on olnud kalmed väga tähtsad riitusepaigad. Potensiaalsed pühapaigad: Looduses on sobivaid kohti küllaga. Külade ümber on mõistlik hulk potensiaalseid hiiepaiku, mõnes külas neid ei olegi. Piirkondlikud erinevused ja nende taust: Meresidusad alad – kuni Pärnumaa, Järvamaa ja Virumaani Sisemaa – alates Viljandimaast ja Tartumaast Nende alade vahel on sooalad. Lohukivid on levinud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestis. 5-7 cm läbimõõduga lohukesed, ligi 1750. Rainnikusidusad maakonnad. Lohkude põhjus? Viljakusmaagia? Surmakultus? Seos maaviljelusliku asustusega. Liukivid jäävad samuti merelisse ruumi. Kivide pealispind on tasane, sile, kulumisjälgedega. Hiied Mis on hiis
Vanad katoliku kombed jäävad minevikku ning rahvas hakkab omal algatusel koos käima ja palvetunde pidama. Nad käivad ka kirikud ning kuuluvad kiriku kogukonda, kuid kirik ei anna neile seda, mida nad saavad enda palvetundides, kus nad ise arutavad pühakirja, loevad seda ette jne. On mõjuvam, kui kohalike pastorite vigases eesti keeles loetud tekstid ning manitsused. Eesti jaguneb geograafilises mõttes kaheks: meresidusad alad ja mittemeresidusad alad. Samas saab Eestis jagada kaheks ka keelevahe põhjal. Kihelkond on madalaim tasand, mille kaudu on kogutud allikmaterjali. Kihelkond kui identiteedikeskus. Kihelkonnakeskus kui tõmbekeskus. Kihelkond on ala, mille inimesed moodustasid ühe koguduse, mille rahvas käis ühes kirikus. Omast kihelkonnast tavaliselt kaugemale ei satutud. Abiellumised olid tavaliselt kihelkonna piirides, kuna noored said kokku tavaliselt pühapäeval kirikus
annaabi.ee 
