Üleilmse elurikkuse hävimise otsesed põhjused. Mangroovimetsade kadumine on näide suurimast ohust, mis ähvardab üleilmset elurikkust: elupaikade hävitamine, ümberkujundamine ning killustamine. Looduslike rohumaade ja metsade muutmine põllumajandusmaaks; soode kuivendamine; märgalade muutmine akvakultuuri rajatisteks; teede, linnade ning tööstuskeskuste rajamine; jõgede tammitamine, niisutussüsteemide ning mastaapsete hüdroelektrijaamade rajamine; korallriffide ja mererohualade hävitamine destruktiivsete kalapüügitehnikatega, nagu põhjatraalid, dünamiidi ja tsüaniidiga kalapüük. Kui elupaikade hävitamine, häirimine ja killustamine on mastaapne ja hästi jälgitav tegevust siis võõrliikide imbumine loodusesse toimub teinekord üsna märkamatult. Tihti võib tulnukliik aastaid vaikselt põlluservas "konutada" ning siis soodsate keskkonnatingimuste kokkulangemisel kiirelt edasi levida e. invasiivseks muutuda ning hakata kohalikke liike välja tõrjuma.
mõjutab üleilmset elurikkust: elupaikade hävitamine, ümberkujundamine, killustamine. Looduslike rohumaade ja metsade muutmine põllumajandusmaaks, soode kuivendamine, teede, linnade ja tööstuspiirkondade rajamine, jõgede tammistamine, niisutussüsteemide ja suurte hüdroelektrijaamade rajamine, korallrahude ja mererohualade hävitamine destruktiivsete kalapüügimeetoditega. Koosluste elurikkus on väga varieeruv. Maismaal on kõige liigirikkamad kooslused troopilised vihmametsad, kus asub ligi pool liigirikkusest. Maailmameres on liigirikkad korallrahud ning seal on ligi veerand leiduvast liigirikkusest. Paraku on inimesed juba havitanud
annaabi.ee 
