Vetikate õitsemine Planktonvetikate ajutine vohamine veekogus, tuntud veeõitsenguna on kahjulik nähtus. Veeõitsend tegib tavaliselt inimtegevuse tulemusena kui satub veekogusse palju toitaineterikast reovett ja siis võivadki vetikad vohama hakata. Veeõitsenguga kaasneb kalade ja teiste veeloomade hukkumine. Suure hulga taimede lagunemisel tekib hapnikupuudus sest muutub veekogu gaasireziim, väheneb vee hapnikusisaldus ja läbipaistvus, kiireneb muda settimine. Kasulikkus inimesele Mererohelise kõige tähelepanuväärsemaks omaduseks on selle suur joodisisaldus. Vetikad sisaldavad rohkem joodi kui ükski teine looduslik toiduaine, sellepärast nimetatakse neid vahel ka supertoiduks. Inimese kilpnääre vajab joodi selleks, et toota türoksiini-nimelist hormooni, mis ergutab närvisüsteemi ja mõjutab oksüdeerumisprotsessi rakkudes. See hormoon reguleerib ainevahetust ning aitab organismil muuta valke, rasvu ja süsivesikuid energiaks.
Pärast keetmist on esimeses, 0-prooviga kolvis sinine lahus. Teises kolvis on tumesinises lahuses veidi punast sadet. Kolmandas kolvis on punane Cu2O sade kõige märgatavam. Igasse kolvi lisatakse 0,2 ml ehk 200 l indikaatori mureksiidi vesilahust (automaatpipetiga). Kõikides kolvides omandavad lahused kerge violetse tooni. Seejärel toimub tiitrimine. Tiitrimiseks kasutatakse 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitritakse, kuni kolvide sisu omandab püsiva roheka värvuse. Esimeses kolvis sain mererohelise värvuse. Tiitrisin veidi üle, seega lahutan mõõdetud 1,8 ml mahust ühe tilga mahu (0,025 ml). Teises kolvis kulus tiitrimiseks suurem hulk, samuti lahutan ühe tilga, mille lisasin püsiva värvuse kontrollimiseks (mõõdetud maht 10,1 ml). Kolmandas kolvis ei täheldanud kohe värvuse muutust ja lahutan mõõdetud 25,9 mahust 2 tilka. Tiitrimistulemused Kolb Büreti näit CuSO4 maht Kontsentratsioon
annaabi.ee 
