Näitus on välja pandud Tallinna Lennusadamasse. 10. aprillil 1912. aastal Southamptoni sadamakail. Just sealt alustas oma esimest reisi maailma kõige suurem ja uhkem ookeaniaurik TITANIC. Merede ja ookeanide põhjas on teadmata arv laevavrakke, kuid ükski neist ei ole nii kuulus kui Titanic. Tema lugu on kõigile teada, kuid isegi 101 aastat hiljem suudab ta köita meie tähelepanu ja käivitada kujutlusvõimet. See on lugu luksuslikust merepealsest paleest ja inimkonna usust tehnilisse progressi. See on lugu parema elu otsingutest ja teekonnast teadmatusse lugu, milles on nii kuumavat romantikat kui jäist traagikat. Tuntud aurik on küll juba ammu sügaval Atlandi põhjas, kuid tema müsteerium näib olevat uppumatu. Eesti Meremuuseumil on au teatada, et esmakordselt on Eestisse ja kogu Põhjamaadesse jõudnud suurejooneline näitus ,,Titanic: lugu, leiud, legendid". Näitus avati pidulikult Tallinnas Lennusadamas 15
Raamat on osadeks jaotatud ja käsitletud on mitut teemat: Karm noorus- 22lehekülge täis sõja ja lapsepõlve teemadest, mälestusi isast, noorimast õest ja piimavahust. Järvesuu poiste brigaad- 11lehekülge luuletusi jääst, kevadest, äikesest, randadest, jürikuust, tööst ja tütarlastest. Et õunapuud õitseksid- 15lehekülge loodusest, tuultest, pöldudest, vabadussõjast, õhtutest rannas, pilvedest ja merest. Mere ja taeva vahel- 54lehekülge merepealsest elust, meremeestest, saartest, kalameestest, töödest, tormidest, põhjatuultest, kaladest-silkudest. Merelaulud. Tormipoeg- Hiiumaast Luuletusi oli nii vaba- kui riimivärsilisi, eepilisi ehk jutustavaid kui ka lüürilisi ehk hingestatud ja emotsionaalne. Esines ka sonetti. Luuletusest Viimane laev on saanud laul, mille esitajaks on olnud Kait Tamra. Pärast surma ma saan oma laeva, Pärast surma ma laeva....(4x) mille tulesid ise ei näe
annaabi.ee 
