sajandil. Arvatakse, et Tallinn sai Taani kuninga Erik IV käest 1248. aastal linnaõiguse. Eestis levib Lübecki linnaõigus veel Rakvere ja Narva linnadesse ning alates 17. sajandist on see ka Haapsalu linnaõiguseks. Teistes Eesti linnades, Tartus, Pärnus ja Viljandis ning kuni 17. sajandini ka Haapsalus oli Magdeburgi linnaõiguse baasil arenenud Riia linnaõigus1. 3.3. Linnaõiguse üldiste tunnuste olemasolu Lüübeki õiguses. Lübecki linnaõigus oli orienteeritud peamiselt merekaubandusele, selle sisu oli väga konservatiivne ning püsis väheste muudatustega 12.-19. sajandini. Nagu teisedki linnaõigused, reguleeris see linna elukorralduse olulisemaid tahke: omavalitsust, tsiviil- ja kriminaalõigust, ehitustööd, heakorda jne. Võib öelda, et Lübecki linnaõigusel oli enamus üldisi linnaõiguse tunnuseid: ta oli kirjalik, ilmalik, reguleeris omavalitsust ning kodanike õigusi (partsipatoorsus). Kuigi
alkohoolseid jooke jne. Sisse veetakse põhiliselt masinaid ja tehnikaseadmeid, kivisütt, naftat, villa, puuvilla, toornahka, kautsukit, mööblipuitu, paberimassi, maake ja värviliste metallide kontsentraate. Põhilised Prantsusmaa kaubapartnerid on Lääne- Euroopa maad, USA ja Vahemereäärsed riigid. Inglismaa kui saareriigi ökonoomika on suuresti rajatud merekaubandusele. Põhilisteks väljaveoartikliteks on masinad ja tööstuseadmed, tööpingid, autod, laevad, lennukid, valtsteras, naftasaadused, keemiatooted, süsi, tekstiil jne. Tagasi veetakse masinaid ja seadmeid, toornaftat, rauamaaki, värviliste metallide kontsentraate, kautsukit, puuvilla, villa, metsamaterjali, teravilja, toiduaineid jne. Suuremateks kaubapartneriteks on USA, Kanada, Lõuna Aafrika Vabariik, Sakasmaa, Prantsusmaa.