Alates Antverpeni OM-ist muutus avatseremoonia lahutamatuks ja traditsiooniliseks osaks rahutuvide õhkulennutamine. Esmakordselt võttis olümpiamängudest osa Eesti, kuna meie ajakirjanikke Antverpenis ei viibinud, siis oli ka mängude kajastamine tagasihoidlik. Lisaks tabas suvel "Eesti Spordilehte" trükitööliste streik. Ainus distants, mis Paavo Nurmil Antverpenis võitmata jäi, oli 5000 meetrit. Seda seletati Nurmit laeval tabanud merehaigusega, mille järelmõju veel tunda andis. PARIIS 1924 Sportlased majutati esmakordselt "olümpiakülla". Maastikujooks kujunes Pariisis nii dramaatiliseks, et tegi lõpu krossijooksule olümpiamängudel. 10 650 meetri pikkusele distantsile asus 38 jooksjat. Termomeeter näitas 36 kraadi, päikese käes koguni 55. Trass oli erakordselt raske, kulgedes mööda kiviseid radu, mida katsid põlvepikkused ohakad ja võsa. Esimesena jõudis staadionile ja ületas finisijoone Paavo Nurmi. Ta jõudis
kaasnema minu vangistusele? Kas te ei saaks mind säästa liigsetest piinadest, mida valmistavad mulle teie külastused?» «Kuidas nii, mu kallis õde?» küsis lord Winter. «Kas see kaunis suu, mis praegu on nii julm minu suhtes, ei teatanud mulle tundeküllaselt, et te tulite Inglismaale ainult selleks, et mind nii palju näha, kui süda kutsub? Te ütlesite, et selle lõbu puudumine valmistas teile piina ning te otsustasite riskeerida kõigega -- merehaigusega, tormiga, vangistusega. Noh, siin ma olen, te peaksite olema rahul. Muide, sel korral on minu külastusel ka põhjus.» Mileedi võpatas, ta arvas, et Felton on kõnelnud. Selle naise elus oli olnud väga palju tugevaid ja vastandlikke elamusi, kuid vist iialgi veel ei olnud ta tundnud oma südant nii tugevasti peksvat. Mileedi istus. Lord Winter tõmbas tugitooli ligemale, istus tema kõrvale ning võttis siis taskust paberi ja avas selle aeglaselt.
annaabi.ee 
