· Salinibacter'i genoomis on leitud nt soolalembuse saar, mis kodeerib mitmeid soolases keskkonnas elamiseks vajalikke valke. Sellel saarel on geene, mis on enamasti pärit soolalembestelt arhedelt, aga osa ka metanogeenidelt ja tsüanobakteritelt. · NB! Mõni aasta tagasi avastati bakterirodopsiin (nimetati proteorodopsiiniks) ka mõnedel merebakteritel (kuulusid gamma-proteobakterite hulka) ja ka tsüanobakteril Anabaena. · Merebakterite vastav geen osaleb kindlasti valguseseoselises ATP sünteesis. Anabaena oma roll veel ebaselge. Oletatakse osalemist sensingus. Halobakterite morfoloogia ja pigmentatsioon · Pulgad, kokid, sartsiinid või lamedad vormid: kettad, kolmnurgad, ruudud. · Pigmenteeritud: punased, oranzhid, roosad. Punane värvus on bakterirodopsiinist, teised värvused teistest karotinoidsetest pigmentidest. · Haloarcula quadrata õhukesed karbitaolised rakud
Väga suurtel bakteritel on probleeme sellega, et nende eripind väheneb liialt. Selle probleemi lahendamiseks vähendab rakk tsütoplasma aktiivset mahtu: 1) kogub rakku varuaine terakesi, 2) Suurtes rakkudes (Thioploca, Thiomargarita) on suuri nitraadivakuoole ja 3) nende rakumembraan on kurrutatud. väga suure eripinnaga on väike sale kõverdunud merebakter Pelagibacter ubique. Tema raku V=0,014µm3. Ta on ilmselt kõige arvukam ja edukam merebakter. Moodustab enamuse merebakterite biomassist. Kuulub alfa-proteobakterite hulka. Tema genoom on väga väike, mitteparasiitsetest bakteritest vist väikseim. Aga isegi nii väike genoom võtab enda alla ca 1/3-pool raku ruumalast. Tema genoom on väga ökonoomne: geenitihedus on suur, pseudogeene ei ole. Aga ta suudab nt kõiki AH-d ise sünteesida. Kui kk-s on toksilisi orgaanilisi aineid, siis bakterid reageerivad sellele raku eripinna vähenemisega muutuvad suuremaks. Mikro-ja makroelemendid
annaabi.ee 
