KUJUNEMINE Punavetiktaimed on üks vanimaid vetikate hõimkondi. Nad kujutavad endast iseseisvat, väga ammu eraldunud umbselt lõppevat evulutsiooniharu, mis on arenenud teistega parealleelselt ja neist sõltumatult. Suurim sarnasus on neil sinivetikatega, vanima taimerühmaga, kellega neil on olnud ilmselt ühised vanemad. Seda tõestab ühesugused, ainult neil esinevad pigmendid fükoerütriin ja fükotsüaan. (Trei, 1991) LEVIK Punavetikad on enamsti mereasukad, ainult vähesed perekonnad elavad magevees(umbes 100 liiki). Maailmameres on nad laialt levinud polaar-, paras- ja troopikavöötme meredes. Enamik punavetikaid asustab meres võrdlemisi sügavaid piirkondi. Nad on varjutaimed ja sageli ainsad liigid taimestiku leviku alumisel piiril. Samas leidub ka liike, kes kasvavad madalas rannavees intensiivses valguses või isegi veepiirist kõrgemal. Eestis elab rannikuvetes liike perekonnast Ceramium. (Trei, 1991) KOHASTUMISED
segunemise vööndites. Bioproduktsiooni suurenemist 1960.–80. aastatel on seostatud merekeskkonna muutumise, sealhulgas eutrofeerumisega, mis viimastel kümnenditel on peatunud. Orgaanilise aine tootjate hulgas on ka selliseid fütoplankterite liike, mis eritavad teistele organismidele mürgiseid ühendeid. Läänemere taimestik on liigivaene. Selle põhiosa moodustavad vetikad. Vähesed õistaimeliigid on teisesed mereasukad. Majanduslikult leiavad kasutamist agarik, merihein ja väetamiseks põisadru. Läänemere loomastik on suhteliselt liigivaene, selle moodustavad eriajajärkudel sisserännanud organismid. Lühikese eksisteerimisaja tõttu ei ole Läänemeres jõudnud tekkida endeemseid loomaliike. Selgrootuid elab Läänemeres umbes 440 liiki, merelist päritolu kalu on Eesti vetes 30 ja mageveelist 20 liiki, siirdekalu on 10 liiki. Tähtsad
annaabi.ee 
