liiget 27 Euroopa Liidu liikmesriigist. Ligi kolmandik parlamendiliikmetest on naised. Parlamendi tähtsaimaks ülesandeks on ELi õigusaktide vastuvõtmine, lähtudes Euroopa Komisjoni ettepanekutest. Parlament täidab seda ülesannet koos Euroopa Liidu Nõukoguga. Parlament ja nõukogu vastutavad ühiselt ka ELi 115 miljardi euro suuruse aastaeelarve kinnitamise eest. Parlamendil on õigus Euroopa Komisjon umbusaldusavaldusega laiali saata. Euroopa Parlamendi liikmed (MEPid) ei moodusta rahvuslikke fraktsioone vaid kaheksa üle-euroopalist poliitilist fraktsiooni. Suurim neist on keskparempoolne Euroopa Rahvapartei (kristlikud demokraadid), järgnevad sotsiaaldemokraadid, liberaalid ja rohelised. Parlamendiliikmete vaated Euroopa integratsiooni küsimuses on väga erinevad, föderalismi tulihingelistest pooldamisest avatud euroskeptitsismini. Enamik parlamendi istungitest toimub Strasbourgis, osa Brüsselis. Parlamendil on
uuringute põhjal on väga mõjukad, kuna nad defineerivad probleemid ning pakuvad lahendusi, annavad nad suuna Komisjoni poliitikatele. Euroopa Parlament- töö toimub väiksemates komisjonides, kus ettepanekud antakse raportöörile, kes peab tegema mustandi lahenduseks, mis peab sobima lõpuks E Parlamendile. Raportöör töötab koos teiste nö varjuraportööridega (kes on erinevast parteist). Lisaks on Parlamendis umbes 50 sisegruppi MEPid, kellel on samased huvid ja mured. Nende gruppide töös saavad osaleda ka mitte EP liikmed. Sisegruppidel pole formaalseid õiguseid, aga nad siiski mõjutavad nii Komisjoni kui ka Nõukogu. Nende najal saab väita, et EPl on suurem võim, kui formaalselt määratletud, sest 24 suur osa EL teemadest seoses sotsiaalpoliitikaga, keskkonnaga, tõstatatakse just sisegruppidest.