võtnud. Rahvas ei saa ilma nendeta elada, mistõttu on diktatuuri riikides alati püütud hirmuga valitseda, aga on toimunud ka palju ülestõuse. Sajandi või paari tagused suured revolutsioonid on maailmas valdavalt avaliku diktaatorliku valitsemise hävitanud või vähemalt, sellele negatiivse pitseri külge pannud. Nii on tänapäeval väga levinud demokraatia. Tegelikkuses diktaatorlikud valitsejad püüavad nüüd näida üllaste vaimsete mentoritena ja ilmselgelt totalitaristlikku ühiskonnakorda katta näilise vabaduse ja võrdsusega. Tekib küsimus, kui suur osa viimasel sajandipikkusel perioodil rõhutatud võrdsusest ja vabadusest on tegelikult ühiskonnas vaid näiline ? Inimesed ihkavad mõlemat nii täielikku võrdsust kui piiritut vabadust, paraku ühe suurendamine eeldab teise taandamist. Demokraatlik maailmakord haarab oma vabadusega ja sellega kaasnevate suurte võimalustega,
Ameerika Ühendriikide Tervishoiuteenistuse patronaaži all Õenduse Teaduse Programmi raames selleks, et arendada õenduskoolitust doktoriõppe tasemel. Alles 1970-ndate lõpust ja 1980-ndate algusest võib õendusharidust lugeda õpetatuks „õenduse perspektiivist“. Jagatud teadmised Kuidas on õendusalased teadmised tekkinud? Õed on oma erialalisi teadmisi edasi andnud läbi kogu ameti eksisteerimise ajaloo seda nii kolleegide kui mentoritena. „Töös õppimine“ mõjutas loomulikult õppijaid, olenedes õpetaja isikust ja kogemustest. Tegevust ei dokumenteeritud ega uuritud, ometi säilis õenduse tuum põlvest põlve õendustegvuste või õendussekkumiste näol. See õppevorm on ometi kahtlase väärtusega õenduse arengu kaasaegsest seisukohast. Ettekirjutuste kasutamine, praktikas õppimine ja muud kogemusliku õppimise meetodid annavad õppijatele mitte ainult võimaluse praktiseerida tegevusi, mida nad on