Viipekeelt emakeelena kasutajate erinevused tavainimestest tulenevad inimeste bioloogilistest eripäradest ja puudujääkidest ega sõltu ajus paikneva väidetava ,,keeleorgani" olemasolust. Kuna keelte uurimisel ilmnevad pidevalt nn erandid, mis kalduvad tavalisest ja universaalsest kaugele kõrvale, ei saa viipekeelt ja häälikulist keelt võrreldes ühtsest foneetikast rääkida. Samas sisu ja otstarve on mõlemal keeletüübil samasugune, kui lähtuda semantilisest poolest, mõttekeelest (mentalese), kust saavad mõtted endale kuju, mida suhtluses väljendatakse. Semantiline universaal peitub mõttekeeles. Mõttekeel on Chomsky järgijate sõnul kaasasündinud ja keeleõpe annab sellele juurde viimase lihvi ja vormi. Evans ja Levinson (2009: 435) vastavad sellele jällegi keeltevaheliste suure erinevusega: grammatika ja leksika kodeerivad valmis mõttekeelsed mõisted, kuid ei saa neid igas keeles ühtviisi sõnadesse
eksperimentaalne teadus, mille eesmärk on leida tõde, vaid interpreteeriv teadus, mille eesmärk on otsida tähendust." Kultuur = vaimne/semiootiline fenomen, mis väljendub sümbolites ,,Kultuur on mõistuse (mind) kollektiivne programmeerimine" - Geert Hofstede Kultuuri määrab suuresti see, mis temas on või ei ole problemaatiline. Näide: USA: lapsed peavad varakult iseseisvuma, eraldi magamistoad. Kultuuriline relativism/universalism: 1) Tugev universalism (Mentalese universaalne mõtlemiskeel, millest tõlgitakse konkreetsetesse keeltesse); kultuurideülese teooria saab tuletada omaenese kultuurist; inimkonna bioloogiline ühtsus, ühised süvastruktuurid. 2) Nõrk universalism. Kultuurideülene teooria võimalik, kuid pole tuletatav ainult omaenese kultuurist; tekste saab tõlkida sisutasandil, kuid mitte kognitiivse tuuma tasandil. 3) Nõrk relativism (vrd Wittgensteini Familienähnlichkeit perekondlik sarnasus; religioonid
annaabi.ee 
