ajavahemikku ülemöödunud sajandi viimasest veerandist kuni eelmise sajandi 20-ndate aastateni. Esimeses neist püütakse anekdootide lahingukirjelduste ja terava nõukogudevastase hoiakuga teenida ametlikku positiivsust, teises jälgitakse ühe mõisa ja selle rahva saatust, kusjuures eriti ajaloolisi murranguid ja nende mõju on ühekülgselt valgustatud. Kõik see kisub romaanide kunstilise taseme alla. Subjektiivsust on ette heidetud ka R.Rohu memuaaridele; see käib eriti noorusmälestuste ,,Vana Võrumaa" (1934) ja esimese selles zanris avaldatud raamatu ,,Sõjasõit" (1928) kohta; viimast kahjustab natsionalistlik tendents. Järgnevates memuaarides (,,Tsaari ohvitser", 1935; ,,Kahuriliha", 1936) jutustab kirjanik oma elust Esimese maailmasõja tagalas. Kaasaja juurde pöördus Roht tagasi romaanis ,,Ummiktänav" (1937), mis esitab loo majanduslike raskuste tõttu ülikooli pooleli jätnud noormesest Osvald Kuslapist, kes satub
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust
annaabi.ee 
