lugeda „rahu“. ERLE MAIDO 2 9.01.2015 Neljandas saalis hakkas abstraktne kunst võtma tasapisi karmimat ja sürrealistlikumat joont. Sellest andsid märku sellised tööd nagu Lola Liivat „Contra“ 1960, Olav Maran „Memeltis“ 1963. Neljandas saalis olid minu lemmikutena Ülo Soosteri „Mõranenud muna“ 1967 ja „Neljaks jaotatud muna“. Saali teises seinas jäi silma Johannes Saali maalitud Stalini õlimaal. Realistlikult kujutatud portree pani mõtlema selle aja tumedusele. Minu terve näituse lemmiksaal oli viies, kus meeleolu läks kõige süngemaks ja kurvemaks. Maalid olid väga realistlikud ja tohutult kurvad. Olga Terri maalid „Hirm“ 1952, „Tütarlapse portree“ 1940
kunstniku enda välja mõeldud poeetilisi tähenduseta pealkirju. Kunstnik komponeerib ise pealkirju oma abstraktseile töile, mis muudavad maalid salapärasemaks ning virgutavad vaatajat otsima piltide tagamaid. Analoogse mõjuga on ka tööde koloriit, milles on huvitavaid "Memeltis", 1963. värvivahekordi ja müstikat. Figuratiivset kunsti tegi rohkem selleks, et näitusele pääseda. Seoses abstraktsioonihuvi ning filosoofoliste otsingute süvenemisega jagunes Marani kunst selgelt näitustele mõelduks ning iseendale ja siseringile looduks. Defriis, joonistus, 1966. a Fotokollaaz ,,XX sajandi grimasse" väljendab Marani kohta haruldaselt
annaabi.ee 
