moodustamine , mis vabanevad nakatunud raku purunemisel. Kokku kestab polioviiruse infektsioonitsükkel 5-10 tundi. Retseptor ja antiretseptor Polioviiruse retseptor PVR (CD155) on membraanne gülokoproteiin, mis omab kolme Ig- sarnast domääni (V- C2- C2) , transmembraanset domääni ja väikest tsütoplasmaatilist domääni. Polioviiruse seondamiseks on vajalik ainult PVR V- domään. Enamuste rihnoviiruste retseptoriteks on ICAM-1 membraanvalk. Antiretseptor asub polio- ja rhinoviiruste virionide pinnal paiknevate kanjonite- laadsete struktuuride põhjas. FMDV , coxackie A9 ja paljude teiste picornaviiruste kapsiiidid ei oma kanjoni struktuurilist pinda, ja arvatakse, et need viirused seonduvad raku poolsele retseptoritele virioni pinnal asuvate silmuste (loop) kaudu. Polioviiruse genoomi sisenemine rakku Polioviiruse rakku sisenemise esimeseks etapiks on endotsütoos. Erinevalt teistest
3.3.4. Seondumine retseptorile ja sisenemine rakku BTV retseptoriks imetajarakkudel on tõenäoliselt siaalhapet sisaldavad glükoproteiinid, viiruse antiretseptor on VP2 valk. Seondumine rakkudele võib olla, sarnaselt reoviiruste seondumisele, kaheetapiline protsess: kõigepealt toimub seondumine siaalhappe jäägile; järgneb seondumine retseptori valgu-osale (pole teada, kas see valk-osa on sama glükoproteiin või mingi teine membraanvalk). Putukarakkude nakatamise puhul võib orbiviiruse antiretseptor olla core-valk VP7. Seda kinnitavad andmed, mis näitavad et orviviiruste core-struktuur on putukarakkude (kuid mitte imetajate rakkude jaoks) jaoks kõrgelt infektsiooniline. BTV sisenemine imetajate rakkudesse toimub retseptor-vahendatud endotsütoosi teel. Endotsütootilistes vesikulides toimub väliskapsiidi valkude degradeerumine (madalast pH-ist sõltuv protsess): - VP2 degradeeritakse ja eemaldatakse;
annaabi.ee 
