Nt proteiini kinaasid panevad valgu fosforüülimise asemel talle külge arseeni. Orgaaniliste fosforit sisaldavate ühendite kasutamiseks on GN bakteritel suht aspetsiifilised fosfataasid, mis paiknevad periplasmas. Periplasmast transporditakse fosfataasireaktisoonis vabanenud anorgaanilised fosfaadid rakku spetsiaalsete transporteritega, mis paiknevad rakumembraanis. Transpordiks läheb vaja energiat. ATP, fosfori kandja rakus moodustub kas substraatsel või membraansel fosforüülimisel. Osa fosfaati talletatakse ka polüfosfaadina, mis omakorda on kasutatav nii ATP saamiseks kui ka fosforüüli doonorina kinaasireaktsioonides. Polüfosfaate sünteesitakse ATPst. Lämmastik N sisaldus mikroobide kuivaines ulatub 10%-ni. Kuulub valkudesse, nukleiinhapetesse, mõnedesse lipiididesse, vitamiinidesse. Kõige enam on baktereid, kes on suutelised kasutama orgaanilisi N-ühendeid (valke, aminohappeid, N-aluseid). Need on heterotroofsed bakterid e saproobid
bakterite kasvu. Vastavalt nendele teguritele jaotatakse bakterid rühmadesse. 10 Bakterite kohanemine hapnikuga Hapnik on üks olulisemaid elemente bakterite koostises ning seda leidub peamiselt veena või molekulaarse hapnikuna, O2-na. Molekulaarne hapnik on bakterite jaoks oluline kui oksüdeerija ning hingamisel elektronide aktseptor. Membraansel fosforüülimisel kasutatakse hapnikku elektronide aktseptoriks ning sellisel viisil saadakse tunduvalt rohkem energiat kui kääritamisel ehk substraatsel fosforüülimisel. Teisalt on hapnik tugev oksüdeerija ning hingamisel tekkivad hapnikuradikaalid bakteritele äärmiselt toksilised. Sellest johtuvalt peab bakter balansseerima hapnikust saadava kasu ja toksilisuse vahel. Keskkonnas oleva hapniku kontsentratsioonist sõltuvalt on bakterid kohanenud molekulaarse
annaabi.ee 
