Üheks sellise voolu esindajaks võib pidada Pierre Abélardi (1079-1142). Ta on üks eelskolastilise erioodi silmapaistvamaid mõtlejaid. Kuna ta isa oli väikeaadlik, siis oli tale määratud sõjaväekarjäär. Ta siiski loobus sellest ja lahkust kodust õppima. Tema mõtteviis on mõjutanud õpinguist nii äärmusliku nominalisti Roscellinuse kui ka äärmusliku realisti Champeaux Wilhelmi juures. Umbes 1105.aastaks oli ta rajanud oma kooli Melunis Seine-et- Marne'is, liikudes hiljem piki Seine'i Corbeil'sse ja naastes lõpuks 1108.aastaks Pariisi. 1113.aastal sai ta õppetooli katedraalikoolis, kus ta luges retoorikat ja dialektikat. Abélard oli kena, karismaatiline ning tuntud oma vaimukuse ja mõistuse, kuid ka kõrkuse, poolest. Ta leidis hulgaliselt sõpru ja imetlejaid, ent samuti ka vaenlaseid. 1117.aastal sai Abélard ühe Notre-Dame'i kanooniku vennatütre koduõpetajaks. Tema nimi oli Héloïse
Ta lõi põhiliselt keerulise perspektiivse ülesehitusega suuri kompositsioone. Selline pildikujundus vastas tunnetuslikult Le Nôtre'i välisruumide planeerimisel lahendatavatele ülesannetele. Le Nôtre tegi õukonnaaednikuna silmapaistvat karjääri. 24-aastasena sai ta ametikohalt isa järglaseks. 1649. a töötas ta joonestajana kuninglikes aedades, mis võrdus tol ajal plaanide koostamisega. Tema läbimurdetööks sai Pariisi lähedal Melunis Vaux-le-Vicomte'i lossi aed, mille ta planeeris rahandusminister Fouquet'le. Töö valmis 1661. a. 1661. a alustas ta Versailles' pargi kavandamist. Paljude projektide ja nõuannete kõrval kujundas ta hiljem veel ümber või rikastas uute pargirajatistega Chantilly, Saint Cloud', Fontainebleau ning Meudon' juba olemasolevaid aedu. Lisaks Le Nôtre'ile olid prantsuse aiakunsti mõjutanud ka arhitekt Louis Le Vau (II, 1612-1670)