On üks lõputu öö magamiseks. Anna mulle suurusi tuhat, seejärel sada, seejärel järgmised tuhat, siis teised sada. Seejärel üha järgmised tuhat, seejärel sada. Siis kui oleme teinud palju tuhandeid suudlusi, ajame nad segi, et me ei teaks. Ja et mitte keegi halb ei saaks kadestada Kui ta teaks, et suudlusi on nii palju. Odi et amo Vihkan ja armastan, mispärast ma seda teen, sa võibolla küsid. Ma ei tea, aga tunnen, et see toimub ja ma piinlen. Horatius Carmina: Ad Melpomenen Püstitasin monumendi vasest püsivama asendilt kõrgem kui kuninglikud püramiidid, mida ei suuda purustada hävitav vihm ega jõuetult märatsev põhjatuul ega loendamatu aastate jada ja aja kulg Ma ei sure tervikuna, suur osa minust väldib surmajumalannat: kuni ma üha kasvan uuena järelpõlve kiituses, kuni ülempreester tõuseb Kapitooliumile koos vaikiva neitsiga. Minust räägitakse, kui vali vastu mühiseb ja kus Daunus veevaeste põldude rahvast valitses, madalast võimsaks sain,
Ja sina puu, kes puuokstega katad mind ühte õnnetut keha, saad varsti katma kahte, hoia mõrvamärki alati oma vilja tumedaid ja leinale sobivaid kahekordse surma mälestuseks." Nii rääkis ja asetas mõõga terava otsa rinna alla ja langes selle peale, mis veel tapmisest soe oli. Palved siiski puudutasid jumalaid, puudutasid vanemaid, sest värv puuseljas on must kui valmivad ja see, mis jäi üle on palvetelt ülim, puhkab ühes urnas. 7) Horatius Carmina: Ad Melpomenen, lk 283; LUULETUS Püstitasin monumendi vasest jäädavam Asendilt kõrgem kuninglikest püramiididest Ning mida ei suuda purustada hävitav vihm Ega jõuetult märatsev põhjatuul Ega ka loendamatud aastad ega aja kiire kulg/lendav aeg. Ma ei sure lõplikult/täielikult , aga suurem osa minust Väldib surmajumalannat, kuni mina Üha kasvan värskena järelpõlvede kiituses Kuni ülempreester ja vaikiv neitsi tõusevad Kapitooliumi mäkke. Minust räägitakse, kus valju Aufidus vastu
annaabi.ee 
