Toomemetsa jõuline "Maa tuleb täita lastega", mis põhineb Runneli luuletusel "Vana laul", kõik meeled sõnadele lahti kangutada. Sõnad koos rütmi ja meloodiaga mõjuvad võimsamalt kui ilma nendeta. Eriti pinev tulemus saavutatakse, kui viisistatud luule on juba oma olemuselt pisarat silmi toov või teisiti- ärgitab inimesi valvsale reageerimisele, nagu seda teevad Runneli luuletused. Kuna laul ei sunni inimest kaasa mõtlema ja viib sihile oma dünaamika abil, tasub Runneli luulet ka meloodiata lugeda. Seda tegin ma esimest korda emakeele tunnis ja avastasin "Vana laulu" sõnades endale uue tõlgenduse. Kui ma varem arvasin, et read: "maa tuleb täita lastega / ja laulude ja lastega", tähendavadki ühemõtteliselt seda, mida ma loen, siis nüüd omistan "laulude" tähenduseks ka ühiskonnakriitiliste arvamuste avaldamist, et rahvas teaks oma vigu ja parandaks need, ning minevikusündmuste meenutamist erinevatest seisukohtadest lähtuvalt, et me kaks korda samasse "auku" ei kukuks
pillimängu vahele, mistõttu oli seda üsna raske märgata. 10. lugu - Johannes Vincenet' " Triste chi speró morendo, e. Kes arvab, et läbi surma..." oli aga väga sünge ning kurvameelne ning ei pakkunud mulle eriti suurt naudingut. Lauljateks olid naine (sopran) ning mees (tenor) ning neid saatsid kaks viola de gambat. Hääled vastandasid tihti pillidele. Pillid katkestasid vahepeal mängu, jätkasid lauljad ja jälle vastupidi. Samuti lauldi vahepeal kaanonis ning ilma kindla meloodiata. Pärast kontserdi põhiosa lõppu tuli esitamisele ka lisalugu Seda laulsid kõik esinejad koos ning ilma pillisaateta. Oli hämmastav, kuivõrd hästi oli nende laul koordineeritud.Nad püsisid rütmis, nende hääled olid tasakaalus ning nad paistsid lendlevat läbi laulu, justkui poleks maailmas midagi lihtsamat. Nende "eriliselt sundimatut ning haruldast kokkukõla" imetlevad ka maineka vanamuusika ajakirja Early Music (2007) kriitikud
annaabi.ee 
