Jeruusalemmas. Järgnevalt hakati tähistama jumalaema sünnipäeva kirikupidude korraldamisega, mis on tavaks ka tänapeval. Õppeaasta esimesel nädalal otsustasin perega minna kontserdile, et nautida Neitsi Maarja kiituseks esitavaid vaimulikke laule. Toimumiskohaks oli Narva Aleksandri kirik ning algusajaks määrati kell kuus. Rahvast muidugi ei olnud palju, kuna religioosne muusika on omapärane ning vastab isiksuse maitsele. Mul oli lisaks antud ülesanne, mis nõudis meloodiasse süvenemist. Nimelt pidin ma muusika tunniks kirjutama arvustuse ning sealses tekstis kirjeldama tekkinud tundeid ja sisehääli. Kauaoodatud etendus kandis nimetust ,,Pildid Lauludest". Muusikuteks olid Virgo Veldi (saksofon) ja Ulla Krigul (orel), kes mängisid eesti heliloojate teoseid. Mõlemad pillimehed olid lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli ning edukalt osa võtnud mitmetest rahvusvahelistest meistriklassidest, saavutades mitmeid eripreemiad.
16 aastane tüdruk mängis klaverit ja laulis kaasa. Meoodia on alguses kurb ja monotoonne, tempo aga suhteliselt kire. Meetrum on loo alguses ühtlane , helitugevus kasvav refäänile jõudes kuid uue salmi alguses dünaamika kahaneb ja meloodia muutub monotoonnseks tagasi. Esitaja hääl polnud eriti tugev, mis aitas meloodia täienisti läbi tunda. Peale esineist noorneiu ütles ,et õppis seda lugu kodus ise mängima ja lisas meloodiasse ka endapoolt noote mis sest ,et laulmisehäält on väga raske järgi teha. Järgmine õpilane esitas meloodiat mille nimetus on ,,almost home" .Rütm on ühtlne, meloodia sujuv ja nastlgiline, rahulik ja kuidas pealkiri ka ette ütleb (peaaegu kodus) paneb kodule ja vanadele aegadele mõtlema. Tempo on aeglane ja meetrum ühtlan, helitugevus on kohati kasvav ja kohati kahanev kuid meloodia on monotoonne. Lõpupoole muutub lugu natukene kiiremaks ja sellega see lõpebki.
sama petlikult lihtsalt d-mllis teemat. „Pulaue dewata“- puhas neljahäälne muusika, mida võib helilooja ette antud juhendeid järgides kohandada metmesugustele instrumendikombinatsioonidele. Teos on üheksa meloodia järgnevus, milles on kasutatud Bali saare gamelaniansamblite muusikat meenutavaid aade ja motiive. Kuigi muusika on oma olemuselt korduv, areneb see aeglaselt, samal ajal kui noote ja meloodia peeni rütmikaari meloodiasse aina lisandub. Teose võib jagada ligikaudu neljaks suureks eraldiseisvaks osaks, mis järgnevad lühikesele sissejuhatusele ja Bali ansamblitele iseloomulikule „signatuurile“. „Hoe down“- kutsub baritonsaksafoni tegema kiiremaid tiire ceilidh'i tantsupõrandal, eemaldama sellelt Fatty Arbuckle´i maskeeringut ja tõestama end kõigi teiste saksipere liikmete kõrval nagu tulepurujutt. Terve elu bassikäikude mängimist võib panna baritonsaksafoni unustama, et ta laulab
annaabi.ee 
