Lõppriimiline rahvalaul levis 19. sajandil. Selle iseloomulikuks tunnuseks on jagunemine 2- või 4-värsilisteks salmideks, millele sageli lisandub refrään; värsiridu seob salmideks lõppriim - värsside viimaste sõnade kokkukõla (ABAB, st. et omavahel riimuvad esimene ja kolmas ning teine ja neljas rida; või ABAC, st. et riimuvad vaid esimene ja kolmas rida salmis). Uuemates, riimilistes rahvalauludes on aga heliulatus suur (sekst-noon), viisid on sageli 4- ja enamarealised, meloodialiikumine on hüppelisem. Üldjuhul on uuemates rahvalauludes laulusõnadele kinnistunud ka oma meloodia. Erinevalt regilauludest, põhinevad lõppriimilised laulud läänelikul funktsionaalsel harmoonial. See tähendab, et viisiliikumist mõjutab mitmehäälsel laulmisel kujunev akordide järgnevus ka siis, kui laul on tegelikult ühehäälne. Seetõttu oli ootuspärane, et uuemaid rahvalaule lauldi mõnikord mitmehäälselt ja pilli saatel. 6 1
(lauldes) oma meeso- maho- bune oma kinda- adkä- essa · Kui kõik värsiread lauldakse ühesuguse viisiga (st kogu viis koosneb kaheksast silpnoodist), siis nimetatakse seda üherealiseks viisiks. Kaherealine viis on kahe värsirea pikkune ning koosneb kahest erinevast viisireast (16 silpnooti). Üherealisi viise peetakse vanemaks. Viis kordub laulu jooksul mitmesuguste meloodiliste ja rütmiliste variatsioonidega. Viisidele on iseloomulik tõusev-laskuv meloodialiikumine. · Vanemates viisides lauldakse helisid sageli ebaselgelt, nii et on raske otsustada, millise noodiga on tegemist. · Lauldakse kõnelemisega samalt häälekõrguselt. · Viis liigub enamasti aste-astmelt ilma suuremate hüpeteta. · Viisi heliulatus on väike. Vanemad regiviisid põhinevad kolmel-neljal heliastmel, uuemates regiviisides kasutatakse viit-kuut heliastet. 5.3
annaabi.ee 
