4. Kolmandasse võtsin 5 ml teisest katseklaasist ja lisasin 5 ml vett. 5. Saadud lahjendusi loksutasin hoolikalt läbi. Reaktsiooni tööreaktiiviga viisin läbi katseklaasides toatemperatuuril. 1. Selleks asetasin statiivile 6 puhast kuiva katseklaasi ja märkisin need numbritega. 2. Katseklaasi nr. 1 pipeteerisin 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov) 3. Katseklaasidesse 2 ja 3 pipeteerisin 1ml melonimahla lahust (paralleelproovid) 4. Katseklaasidesse 4, 5, 6 pipeteerisin igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust ( lahjendused) 5. Igasse klaasi pipeteerisin veel 3 ml tööreaktiivi ja loksutasin hoolikalt. 6. Hoidsin katseklaase 20 minutit toatemperatuuril. Glükoosi sisaldavad lahused värvusid nõrgalt helekollaseks. 7. Mõõdsin spektrofotomeetril lahuste optilised tihedused lainepikkusel 410 nm, kasutades võrdluslahusena destilleeritud vett
Tööreaktiivi tuleb säilitada külmkapi temperatuuril kuni tarvitamiseni. Meie reaktiiv oli juba laual valmis, kuna enne kasutamist pidi see taas soojenema toatemperatuurini. Meloni lahuse ettevalmistamine Minu katses oli tundmatuks prooviks naturaalne melonimahl. Mahla kättesaamiseks surusin viljaliha noaga ja tilgutasin mahla pisikesse keeduklaasi. Pidin tegema mahlast 250-kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin automaatpipetiga 1 ml melonimahla 250 ml koonilisse kolbi (mõõtkolbi, tähistatud oli 250 ml joon). Lahjendasin mahla destilleeritud veega. Vett lisasin kuni 250 ml kriipsuni. Mõõtmine toimus silma järgi. Kuna mahla lahus jäi hägune, filtreerisin osa sellest katseklaasi. Glükoosilahuste valmistamine Glükoosi kontsentratsiooni määramiseks tundmatus proovis tuleb koostada kaliibrimisgraafik, mis seob glükoosi kontsentratsiooni mõõdetava optilise tihedusega.
annaabi.ee 
