muutmiseks ette võtta. Kuidas leida mäng, mis oleks põnev, täis võitlust, kuid samal ajal lihtne ja kõigile mõistetavate reeglitega? J. Naismith oli metoodiliselt erakordselt põhjalik mees. Ta tundis hästi hokit, ragbit jt sportmänge. Peagi jõudis ta järeldusele, et uude mängu peab olema kaasatud pall, mida saaks lüüa, visata ja taga ajada. Mängu looja võttis 21. dets 1891. aastal võimlasse kaasa melonikujulise ameerika jalgpalli. Algselt oli plaan kasutada väravaid, aga kuna neid käepärast ei olnud, pöörduti kolledzi teenija poole seebikastide saamiseks. Ka see idee jäi rakendamata. Selles olukorras ei jäänud midagi muud üle kui juurviljakaupmehelt kaks suurt korvi võtta. Need naelutati saali rõdule kolme meetri kõrgusele. Esialgselt oli mängust osavõtjate arv piiramatu. Esimeses mängus aga oli juba mängijate arv fikseeritud - kummaski võistkonnas üheksa korvpallurit
1891.a oli Uus-Inglismaal karm talv ning see sundis ka kõige karastatumad saali jääma. Aga mida teha saalis? Oli vaja uut, põnevat, kuid lihtsat mängu, mille keskmeks on pall. Naismith, kes oli ise pärit Kanadast, aga kes töötas U.S.A-s kehalise kasvatuse õpetajana, tundis väga hästi hokit, jalgpalli, ragbit ja teisi mänge. Tema arvates need aga saali ei sobinud ja ta üritas neid kohendada sisehalli tingimustele. Nii ostis ta kaupmehelt kaks puuviljakorvi, võttis melonikujulise ameerika jalgpalli ning läks saali. Puuviljakorvid naelutas ta kolme meetri kõrgusele ja mäng võis alata. Esimesel kursusel osales 18 noormeest, üheksa kummaski meeskonnas. Pärast tudengite, põhiliselt jalgpallurite, jälgimist võis ta uue mänguga rahule jääda, sest see lubas kehalist kontakti ja nõudis palju jooksmist. Et aga nendega liiale ei mindaks keelas ta palliga jooksmise ja toore jõuga palli ära võtmise. Veel pani ta kirja reeglid ning riputas need
annaabi.ee 
