liikuvaiks röntgenkabinettideks, kusjuures energiat said aparaadid auto akust. Neid mobiilseid röntgenlaboreid kutsuti Les Petites Curies (väikesed Curie´d). Röntgenkiirguse abil oli võimalik leida, kus asus püssikuul või granaadikild- seega said arstid opereerida täpsemalt. Marie õpetas ka paljusid arste enda väljaarendatud röntgenaparaate kasutama. [2, 3] 1920. aastal õnnestus ühel Ameerika ajakirjanikul, Marie Meloneyd´il, saada kokkulepitud kohtumine Marie laboris. Küsides proua Curie´lt, et mida ta ihaldab, vastas naine, et uuringute jaoks oleks vaja veel raadiumit, mille jaoks tal raha pole. Juba järgmisel aastal oli Meloneyd korraldanud Ameerikas suure korjanduse ning 12 kutsus Curie oma kodumaaga tutvuma. Peale pikka veenmist õnnestus proua Curie
Sõjajärgsetel aastatel sai Marie austusavaldusi kogu maailma ülikoolidelt. Varssavi ülikool valis ta professoriks, ehkki ei usutud, et ta sinna tööle asub. Nüüd oli ta Pariisis Raadiumiinstituudi direktor. Kunagi olid Marie ja Pierre töötanud vanades kuurides ja laoruumides, nüüd olid tal moodsad laboratooriumis ja ta juhtis uurijate rühmi, kes jätkasid ja laiendasid tema tööd. 1920 kohtas Marie Ameerika ajakirjanikku Marie "Missy" Meloneyd. Marie Curiel oli vaja uuringuteks rohkem radium. 1921 organiseeris "Missy" Ameerika Ühendriikides korjanduse, et maksta raadiumivaru eest. Marie Curie sõitis koos Irene'i ja Eve'iga ookeaniaurikul New Yorki. Marie oli alati olnud häbelik ja vihanud avalikku tähelepanu. Kuid ringsõit andis palju raha ja lisaks külastas Marie kolleege ning kohtus isegi president Warren Hardiniga. Paljud ajakirjanikud kirjutas radiumist kui vähi "imeravimist". Marie ise ei teinud kunagi
annaabi.ee 
