See seadis piirid ka heliloojatele. Itaalia ooper 18./19. sajandi vahetusel. Juhtiv koolkond on endiselt Napoli, samuti õpetus sealses konservatooriumis. Tolle aja heliloojatest on tähelepanuväärseim austerlane Simon Mayr (Donizetti õpetaja). Teine tunnusjoon on prantsuse koomilise ooperi ja eriti pääsmisooperi mõju, osaliselt ka poliitiliste sündmuste tõttu (Napoleoni sõjad, Itaalia-vallutus). See viib itaalia ,,pooltõsise" ooperi opera semiseria ehk melodramma semiserio kujunemisele. Mõju avaldub just süzeedes, mis sarnanevad pääsmisooperile, ning mis tingivad ka vastava muusika. Kõnedialoogide asemel on itaalia laval aga ikka retsitatiivid. Endiselt valitseb (alates barokist, täpsemalt umbes 1650) bel canto kauni meloodiaga virtuoosne laulustiil ja seda kuni 19. sajandi keskpaigani. 19. sajandi esimese poole itaalia tõsist ooperit (umbes alates Rossinist, eriti aga itaalia romantiline ooper Bellini,
• Eri žanrite segamine laval • ooperi alguses on proloog – laval. Komponist valutab pead, kuidas omavahel erinevaid žanreid segada. • opera seria – primadonna ehk Adriane üksikul saarel • commedia dell'arte – saare täidab komöödia trupp Zerbinetta juhtimisel Olukord Itaalia ooperi 20. saj. algul Giacomo Puccini (1858–1942) (Itaalia 19. saj. romantilist ooperit tuntakse nime all melodramma, nt. Donitzetti, Verdi) Impressionistlike kõlavärve (mitte päris Debusst) võime leida: • Boheem (1896) • Madam Butterfly (1904) • Turandot (1926) Lõpetamata ooper Kohati vaba tonaalsuse käsitlus. (Esineb lõike, kus on atonaalseid kohti, kromatiseeritud harmooniat, kuid see on mahedam, kui Straussil) Või vastupidi: Madam Butterflys taotleb Puccini jaapanipärast primitiivsust (heas mõttes lihtsust) Itaalia muusikamaailmas eksisteerisid nö
annaabi.ee 
