debüüdi tegi ta 1996 aastal, kui tõi lavale Viimase Yanki etenduse. Kokku on ta lavale toonud 38 teatri etendust Inglismaal, 3 teatri etendust USAs ja ka 3 ooperit, mis on kõik väga kõrgelt hinnatud. Ta on kokku saanud 13 autasu ja nominendiks mitmetele autasudele on ta esitatud kaheksal korral. Tony auhinnaga pärjatud lavastaja Michael Grandage teeb METi debüüdi Mozarti aegumatu meistriteose lavaletoomisega, mis on tulvil karismaatilist elujanu, koomikat ja melodramaatilisust. Ooperi dramaatiline ülesehitus ja muusikaline komplekssus haarab vaataja kaasa Mozarti lõbusa elumänguga, mille käivitajaks on surm. Don Giovanni on mees, kes armastab naisi, tal on igas linna 100 armukesi. Loo käivitab Donna Anna isa sur, nimelt saab rikkas kodanik surma läbi Giovanni mõõga. Peale mõrva palub Anna Ottavio käest, et mees tema isa mõrtsukale kättemaksaks. Peale pulmapidu, kus Giovanni pidutseb ja uusi naisi vallutab saab Anna teada, et just Giovanni
eesmärgistatud elu võimalikkusest üksikisiku ja võimu konfliktiolukorras. esimeseks kergema kallakuga teoseks Traadi proosaloomingus sai 1975.a. ilmunud romaan “Inger”, mille tegevusajaks on olevik ja –kohaks isoleeritud väikelinn. Taas vastandab autor nimitegelast keskkonnale ning aitab otsida ja leida nimitegelasel väärtusi ja toetuspunkte, mis aitavad tal kasvõi suurte pettumuste hinnaga iseendaks jääda. Teosesse on toodud melodramaatilisust, probleeminägemiselt on “Inger” märksa pealiskaudsem, kui Traadi varasem looming. Sama tundekasvatuslikke eesmärke ja Traadi loomingule iseloomulikku inimese kohanemise või kohanematuse teemasid järgivat rida jätkavad jutustus “Türgi oad” (1977) ja eriti markantselt veel romaan “Rippsild” (1980). Samasse romaanitüüpi kuulub tingimisi ka “Üksi rändan” (1985), mille peategelaseks on 50-ndate aastate ränkraskeis oludes iseseisvat elu alustav nooruk
annaabi.ee 
