Õudusfilm kui zanr sai alguse 19 sajandi lõpul kui Georges Méliès tegi 1896. aastal esimese õudusfilmi ,,Le Manoir du diable". Õudusfilmid on välja arenenud folkloorist, müütidest, kirjandusest, pärimusest, melodraamadest. Põhilisteks tegelasteks olid ,,tundmatud" või ennenägematud inimesed, üleloomulikud või grotesksed olendid, vampiiridest nõdrameelseteni, saatanad, ebasõbralikud kummitused, hullud teadlased, zombid, deemonid, libahundid, seestunud, kurjuse kehastus. Lisaks duaalsete omadustega tegelased, kelles on esindatud hea ja halb (nt ,,Frankenstein", ,,Dr Jekyll & Mr Hyde"). Õudusfilmide arengu ning leviku soodustajaks võib pidada ekspressionistlikke saksa tummfilme
ja valitsus. Provints pidi rahulduma mõnikord tasemelt lausa alla keskpäraste rändtruppidega. Üldkokkuvõttes polnud kogu Venemaal lavastamiskunst, isegi mitte keiserlikes teatrites, nii arenenud nagu mujal Euroopas; eriti selle poolest, et kogu repertuaari lavastamisel tuginesid teatrid üpris vähestele fundusdekoratsioonidele. Vene teatripublik oli haaratud kergetest komöödiatest, muusikalistest etendustest ja meelierutavatest melodraamadest nagu publik kustahes Euroopas ja et niisugused näidendid moodustasid repertuaari põhiosa. 15) Teatri areng ja erinevad teatrimudelid Inglismaal repertuaariteater, kindlale repertuaarile orienteeritud teatrimudel (Gaiety Theatre Manchesteris, liikus edasi: Glasgow, Liverpool, Birmingham mõne aastaga sai tuntuks kogu Suurbritannias. See oli preili Hornimani teene). Repertuaariteatri kõrval samaväärne nähtus Independent Theatre'i otsene järglane Stage Society
annaabi.ee 
