nende loovuse allikat. Muusasid on peetud ja peetakse kunstide jumalannadeks ning kunstnike, kirjanike ja muusikute inspiratsiooniallikaks. Ka sõna ,,muusika" pärineb kreekakeelsest sõnast mousike ehk ,,muusade kunst". Samuti ka muuseum (kreeka keeles musaion), kuhu on välja pandud kujutava kunsti teosed, on algselt tähendanud muusade pühamut. Algaegadel oli ainult kolm muusat: Mneme (kelle nimi tähendab "mälu"), Melete (tõlkes umbes "keskendumine") ja Aiode "laul". Hiljem, kui kunstid olid eristunud, hakati rääkima üheksast muusast, kellest igaühel oli oma ülesanne, kuigi nende rolle pole kunagi rangelt lahus hoitud. Kõige tuntumad muusad on eepose (hiljem ka ajaloo) muusa Kleio, tragöödia muusa Melpomene ja komöödia muusa Thaleia. Teiste pädevuses olid lüürika eri liigid, muusika ja tants. Ainult Urania nimest ("taevane") on selgesti näha, millega ta tegeleb: ta on astronoomide muusa.
Kreeka muusad mütoloogias. Kreeka muusad olid kunstide, hiljem ka teaduste ja üldse vaimse tegevuse kaitsejumalannad. Nad olid Zeusi ja Mnemosyne ehk Mälu tütred. Esialgu arvati neid olevat kolm: · Mneme (kelle nimi tähendab "mälu"), · Melete (tõlkes umbes "keskendumine") · Aiode ("laul") Hesiodos oli see, kes rääkis esimesena üheksast muusast. Hesiodos ise veel ei teinud muusadel vahet, kuid pärastpoole spetsialiseerus iga muusa oma alale. Hiljem, kui kunstid olid eristunud, hakati rääkima üheksast muusast, kellest igaühel oli oma ülesanne, kuigi nende rolle pole kunagi rangelt lahus hoitud. 9 muusat: · Erato oli armastusluule muusa. · Euterpe ('lõbustaja, rõõmustaja') oli lüürika muusa.
Kuidas eestlased endale perekonnanimed said Eestlaste perekonnanimed enne XIX sajandit Vanimates kirjalikes allikates esinevad eestlaste ainunimed, st üheosalised isikunimed. Läti Henriku kroonikas nt Lembitu, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Meme, Kyriavanus, Tabelinus, Wytamas (Roos 1961: 343). 1255. aasta saarlaste ja ordumeistri vahel sõlmitud lepingus on nimepidi märgitud kaheksa saarlast: Ylle, Culle, Env, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake (Tiit 1976: 485). Alles XIV sajandil pärast maa ristiusustamist ilmuvad allikatesse lisanimed. Taani hindamisraamatus on mainitud eesti soost vasalli Clemens Esto rahvust osutav lisanimi (Kahk 1992: 199, Saareste I: 139). Leo Tiik on osutanud mõnele lisanime oletatava pärandamise juhtumile XIV sajandi Tallinnas. 1333-1337 esineb allikates Nicolaus Agewalke, 1370 Albertus Abbentrode. Tegu võib olla isa ja pojaga, kusjuures poeg on pärinud isa lisanime saksakeelse kuju. 1399
annaabi.ee 
