ei pea kulgema mitte õnnetuselt õnnele, vaid vastupidi, õnnelt õnnetusele. Ja mitte pahelisuse, vaid suure eksiarvamuse tõttu sellise inimese poolt, nagu öeldud. Või siis pigem parema kui halvema inimese poolt. * Esialgu võtsid luuletajad käsile ükskõik millised ettejuhtuvad lood. Nüüd aga seatakse ilusamad tragöödiad kokku mõnede väheste perede aineil. Nagu näiteks Alkmaionist, Oidipusest, Orestesest, Meleagrosest, Thyestesest, Telephosest ja teistest. Kellele sai osaks läbi elada või teha midagi kohutavat. Niisiis on kunsti seisukohast parim tragöödia sellise kokkuseadega. Seepärast eksivad need, kes heidavad Euripidesele ette just seda, et ta oma tragöödiais nii teeb. Ja et paljudel neist on õnnetu lõpp. Sest see, nagu juba öeldud, on õige. Lavadel ja võistlustel osutuvad sellised tragöödiad, kui nad on õigesti teostatud, kõige traagilisemaiks
See andis neile teatud võimu ja nad ei kartnud kedagi, vastupidi, isegi Zeus pelgas neid pisut. Kuigi nad teadsid laias laastus igaühe saatust, ei ennustanud nad üldjuhul tulevikku. "Iliases" ei olnud moirade arv ega nimed veel välja kujunenud. Varasemais allikais väidetakse ka, et moirad olevat sündinud ühest vanemast: kaosest (Chaos), ööst (Nyx) või saatusest (Ananke). Moirad esinevad müüditegelastena harva, ainult müütides Admetosest ja Meleagrosest. Naised austasid moirasid rohkem. Pruudid ohverdasid neile Ateenas lokke ning naised vandusid nende nimel. Kujutlus igaühe saatuse määramisest kuduvate jumalannade poolt oli indoeurooplaste seas üldine, näiteks roomlased nimetasid saatusejumalannasid parkadeks, skandinaavlased nornideks ja baltlastel oli selle jaoks jumal Laima. Hoorid - ilusad, inimesi soosivad aastaaegade jumalannad, atika lille-ja viljajumalused:
annaabi.ee 
