Maskide värvus sõltus enamasti täitvast rollist ning tegelase karakterist. Naismaskid olid eredates ja heledates toonides võõbatud, vastassoo näokatted enamasti tumedates. Lisaks rõhutasid teatud värvid isiksuse iseloomujooni. Purpurpunane tähendas närvilisust ja ärrituvust, oranz kavalust, kollane põdurust jms. Maskikuju olenes näidendiliikidest. Komöödiates kasutati koomilist väljendust, mis kutsus esile naeru. Tagöödiate puhul kujutati melanhoolsust (kurbust) lauba kohale vormitud eendidega (etteulatuva osaga). Mõned maskid oli aga kahepoolsed ühelt poolt rahuliku, teiselt poolt vihase ilmega. Olid ka fantastilised näokatted herilased, konnad jne. Lisaks eelnevalt loetletud eelistele esines maskidel üks puudus. Nimelt tegid nad võimatuks näoilme kasutamise teksti ilmekustamisel. Seega tuleb tõdeda, et tänapäeval kõrgelt hinnatud miimika polnud rakendatav antiikses teatris. Kõik
1989. aastal ilmus lõpuks eelnevalt tsensuuri taha jäänud kogu ,,Saatja aadress" koos muude teostega kogumikus "Saatja aadress ja teised luuletused 19681972". Pärast natuke pikemat pausi tuli 1999. aastal välja valikkogu "Luuletused", mis sisaldab luuletusi umbes kolmekümne viie aastasest perioodist. Valikkogu "Kohvikumuusikat" ilmus 2001. aastal. See kogu on eelmistega võrreldes kõige lüürilisem, kuid selles on pisut rohkem melanhoolsust ja tagasivaatelisust. 2004. aastal ilmunud "Vannituba" on 8-leheküljeline lasteraamat. Kuigi Rummo oli vältinud ammendava luuletuskogu väljaandmist, ilmus 2005. aastal 415- leheküljeline "Kogutud luule". 2.2 Näidendid ja lasteraamatud Rummot kui draamakirjanikku tuntakse eelkõige "Tuhkatriinumängu" autorina. Põhjus on ilmselt selles, et Rummo on üks tsenseeritumaid autoreid eesti kirjanduses ning peamiselt on
keskklassi kui ka aristokraatia eestkoste all, esindades romantilist vabadust. Seejuures nähti nende improviseerimises vaba, piirideta ja takistusteta eneseväljendust. (The New Grove... 1995c: 866) Peamiselt laulsid nad vene rahvalaule, kuid elavdasid neid oma metsiku, ilustatud mustlasvaimuga. Venemaal kujunesid välja kolme liiki laulud: kurvad laulud, tulised tantsulaulud ja joomislaulud. Mustlastel oli suur roll romansi välja kujunemisel. Just nemad lisasid Vene muusikasse veel juurde melanhoolsust ja sügavust. (World Music: the Rough Guide...1994: 152) Pillidest on Venemaal olulised viiulid, aga ka mitmed näppepillid. Lisandus Vene lõõts ehk karmoska, mida hakati laialdaselt mustlasmuusikas kasutama. (The New Grove...1980c: 866) Hea ülevaate Venemaa mustlasmuusikast annab ühe tuntuima Venemaa mustlasbändi Loyko lugu ,,Coachman", milles on hästi kuuldav melanhoolsus ja sügavus. (CD + Lisa 4) 14 2.1.5
annaabi.ee 
