Tänapäevani on Schubert tohutult suur looming põhiliselt läbi uurimata ja paljud tähtsad suurteosed on jäänud laiale avalikkusele kättesaamatuks. Külm, vaenulik ümbrus mõjub Schubertile rusuvalt. 1820-ndail aastail muutub tema muusika tõsisemaks, võrratult sügavamaks. "Mis küll minust saab, vaesest muusikust?" ütleb ta sõbrale 1828. a. "Vanas eas pean vist hakkama uste taga leivaraha kerjama nagu harfimängija Goethe luuletuses." Hilisemates meistriteostes tõusevad esiplaanile üksilduse ja surma motiivid (klaverifantaasia "Rändur"- 1822, kvartett a-moll 1824, laulutsüklites "Kaunis möldrineiu"- 1823 ja "Talvine teekond"- 1827, koguteos "Luigelaul" jt). Traagiline heitlus julma saatusega kajastub dramaatilises "Surm ja tütarlaps" kvartetis d-moll (1826). Rabavaks löögiks Schubertile oli Beethoveni surm 1827. a., mis võttis talt viimase lootuse jumaldatud suure meistriga kokku saada. (Beethoveni muusika, mis algul oli Schubertis äratanud
"Instrumentaalmuusika"). Tänapäevani on Schubert tohutult suur looming põhiliselt läbi uurimata ja paljud tähtsad suurteosed on jäänud laiale avalikkusele kättesaamatuks. Külm, vaenulik ümbrus mõjub Schubertile rusuvalt. 1820ndail aastail muutub tema muusika tõsisemaks, võrratult sügavamaks. "Mis küll minust saab, vaesest muusikust?" ütleb ta sõbrale 1828. a. "Vanas eas pean vist hakkama uste taga leivaraha kerjama nagu harfimängija Goethe luuletuses." Hilisemates meistriteostes tõusevad esiplaanile üksilduse ja surma motiivid (klaverifantaasia "Rändur" 1822, kvartett amoll 1824, laulutsüklites "Kaunis möldrineiu" 1823 ja "Talvine teekond" 1827, posthuumne koguteos "Luigelaul" jt). Traagiline heitlus julma saatusega kajastub dramaatilises "Surm ja tütarlaps" kvartetis dmoll (1826). Rabavaks löögiks Schubertile oli Beethoveni surm 1827. a., mis võttis talt viimase lootuse jumaldatud suure meistriga kokku saada
,,Romeos ja Julias" on tähtis osa ka huumoril, mis annab kogu süzeele isaäraliku suuna. Shakespeare on oma näidendeis poeet, kes paneb tegelaste suhu ridamisi väljendusrikkaid filosoofilisi ja lüürilisi kujundeid omadus, mis tõstab mehe kõrgemale enamikust tema kaasaegseist näitekirjanikest. Shakespeare saavutas oma loomingu vaieldamatu kõrgtaseme alanud 17. saj esimesel aastakümnel, mil lõi tragöödiaid, mis läksid suurteostena kirjanduse ajalukku. Neis meistriteostes seob autor üksikisiku saatuse tihedalt ühiskonnaga. Märkimisväärsemad tragöödiad: ,,Othello" (klassikaline armukadedustragöödia), ,,Kuningas Lear" (näidend kuningast, kelle pimestab võim), ,,Hamlet" (näidend, millest saab renessanssi sümbol, kättemaksuteema, teeseldud vaimuhaigus, läbivaks teemaks surm). Shakespeare'i viimase loomeperioodi näidendeid ühendab teatud muinasloolisus ja idüll, mistõttu on neid nimetatud tragikomöödiateks
annaabi.ee 
