pealelaadimist. Selleks, et saada meister-kaupmeheks pidi ta saama kasumiga kauplemise oskuse ja selle läbi ka varaanduse ja kinnisvara. 5.1.2. Käsitöölise kasvatus Keskaegse käsitöölise elu oli tsunftisüsteemi tõttu rangelt reglementeeritud. käsitöölise amet oli auväärne, sinna ei võetud näiteks vallaslapsi õpipoisi käendaja või vanem pidi tooma tema kohta tunnistuse, et ta on sündinud kristlikust abielust. Igal tsunftil oli õpiposte-, selli- ja meistriraamat, kuhu kirjutati sisse ja välja õppeperiooni alustanud ja lõpetanud käsitöölised. Käsitöölised ei saanud küll pedagoogilist haridust, kuid nende õpetajateks olid oma õpipoistele ja sellidele õpetajaks kogu nende õppimise ja tegevuse aja. Õpipoisi periood oli kahtlemata õigusetuim, kuid seda ei saa ka nii üheselt võtta. Eelkõige võttis meister õpipoisi temast hea käsitöölise kasvatamiseks. Õpipoisiaja
Töö ja töökasvatuse väärtustamine oli käsitöölise kasvatuse puhul esmatähtis. Keskaegse käsitöölise elu oli tänu tsunftisüsteemile rangelt reglementeeritud. Teatavasti oli igal käsitööliste ametiühingul ehk tsunftil oma põhikiri skraa. Põhikirjas oli määratletud kõik käsitöölise elus toimuv, alates õpipoisiks vastuvõtmisest kuni meistri matusteni. Igal tsunftil oli kolm raamatut, õpipoiste-, selli- ja meistriraamat, kuhu kirjutati sisse ja välja õppeperioodi alustanud ja läbinud käsitöölised. Käsitöölise seisus oli auväärt seisus, sinna ei võetud näiteks vallaslapsi. Õpipoisiks astuja pidi olema ,,sündinud ausast abieluvoodist". Esimesed paar aastat pidi õpipoiss täitma kõik pererahva antavad ülesanded ja oli pigem teenija ja mustatöötegija. Õpiposis aeg kestis tavaliselt 4-6 aastat ja kui arvestada, et poisse võeti õpipoisteks 9-10 aastaselt, siis
annaabi.ee 
