mis tusa mõrumaigu uhab suust. Luuletuses ,,Raismik. Mets" mõistab inimene rõõmu ja mure omavahelist seost. Surm on vaid ühest üleminek ühest olemisest teise, mitte tingimata suur õnnetus, vaid pigem uus võimalus leida oma õnn või siis katsumuste läbi elu tunnetada. Seda kirjeldab Under endale omaselt läbi looduse: Nõnda tõusta maa alt, mullast, nagu meistki igaüks, täita oma lennuiha: üles! küsimata miks. * Ning ei mingit hirmu tunda: nagu mäng see lehtipild suremine neile ainult uue olemise sild.
Koit mul' rinda raius õhetava haava. Üle laante laius vere aurav laava. Milleks nüüd veel toita hinges unejätteid, kui võiks meistki loita võimsaid valguslätteid? Ei meid enam püüa Käsk, mis kivi hangub. Nüüd meil antud lüüa, nii et maailm vangub. Aeg nüüd kaljuvööle
annaabi.ee 
