alkoholiga parandada. Ehk läheb ta baari ja ostab võõrastele inimestele jooke, sest endal tal enam sõpru pole, kuid seevastu rahast puudu ei tule, sest ta on töötanud ennast väga kõrgele ametikohale. Ta tunneb ühel õhtul seda jagamisrõõmu, kuid hommikuks on jälle kõik kadunud. See tähendab, et inimene peaks alati ka sotsiaalset elu väärtustama ja mitte oma sõpru unustama. Lee Gruenfeldi raamat „Meisterklassi juveelivarga ülestunnistused“ räägib Bill Masoni eluloost- nimelt tahtis B.Mason korraldalda kogu aeg ideaalsemaid ja suuremaid rööve- see oli tema elus ainuke eesmärk. Seejuures unustas ta oma pere, lõpuks pidi võimude eest põgenema ja nii jäigi ta üksinda- ta pere jättis ta. See murdis mehe ja ta jäigi vaimselt väga õnnetuks. See on näide sellest, kuidas midagi hingega tehes, ei tohi teisi väärtuseid tagaplaanile jätta. See
veel Verdi viis erineva sisemaailmaga ooperikangelast. Kui Amonastro ''Aidas'' (1964), mida Ots on kolmel korral edukalt laulnud ka väljaspool koduteatrit, jäi laulja natuurile oma keevalisuse ja kindlameelse juhiloomusega natuke võõraks siis teised René ''Maskiballis'' (1961), Jago ''Othellos'' (1963), Rigoletto (1968) ja Rodrigo de Posa ''Don Carloses'' (1971) said teenitult suure menu osaliseks. ''Georg Ots jõudis Jagona laulva näitleja kõrgeimasse meisterklassi. Saavutas muusika ja mängulise külje ning sisemise ja välise orgaanilise põimingu, kujundas rolli erakordse perspektiivitunde ja sihikindla jõudude rakendamisega.''(H. Tõnson, muusikateadlane) Suurepärane oskus mängida hääle tämbervarjunditega, viimistleda peenimaidki nüansse suhtlemises partneriga lõi karakterilt huvitaima lavakuju Otsa loometeel. H. Tõnsoni sõnade kohaselt oli Jago osalahendus tähtsaka etappiks mitte üksi Georg Otsa, vaid kogu eesti muusikateatri arengus.
annaabi.ee 
