Ühel päeval satub, aga Kaarina telekast nägema otseülekannet pronksiöö mässust. Järsku ilmub ekraanile tüdruk, kellel on samasugune kilekas nagu tal endal. See reedab kõik, sest Kaarina ja Kats ostsid need kunagi koos ja neid kilekaid seal linnas rohkem ei olnud, kui ainult kaks. Kaarina nägi kuidas Katsi poissõber Vitja ronis katkisest aknast sisse ja ulatas käe Kaarinal, et too järgi roniks. Pärast seda sokeerivat vaatepilti saatis Kaarina Katjale meilboksi kirja , et nende sõprusel on nüüd igavesti kriips peal ja, et nii palju solidaarsust tal veel jätkub, et politseijaoskonda tunnistusi andma ei lähe. Kui oli möödas nädal ja endiselt polnud meilboksis ega mobiilis mingit märki, üritas Kaarina endas joone alla tõmmata. Üks etapp tema elust oli sellega lõppenud. Lapsepõlv koos Katsiga oli läbi. Hing oli Kaarinal, aga jätkuvalt haige. Tal oli valus juhtunu pärast, mis siiani meediakanaleid
Me kõik tahame alateadlikult teha rõõmu neile, kes on meil aidanud areneda, sest see on meie viis vastu anda- näidata, et see kõik on midagi väärt. Ma leian, et kuigi tulevikueriala valikul peaksime me mõtlema eelkõige endale, siis see pole koht, kus isekas olla. On väga üllas mõelda ka teistele, ärge keelake endal seda tegemast! Lihtsalt andke endale aru, et see on keeruline otsus ja te ei pea seda oskama teha. Mina küll ei oska. Jõudes tagasi oma meilboksi, kuidas saab teil, head kirjasaatjad, olla hea arusaamisvõime ja mõistmine minu praeguste valikute suhtes? Jah, te kõik olete olnud kunagi selle valiku ees, aga uskuge mind, selle reaalsus kaob üsna ruttu. Õigemini täpselt nii kiiresti, kui te leiate töö ja hakkate sellega raha teenima. Siis ununeb selle küsimuse tõeline raskus. Ma leian, et kui mulle saadetakse kiri, milles seisneb lohutav sõnum NING sellele järgneb kutse prestiizesse ülikooli, on see vaid vormitäide,
annaabi.ee 
