Ometi on paljude omaaegsete moeloojate panus kohaliku rõivakultuuri edendamisel olnud märkimisväärne. Juba ainuüksi Tallinna Moemajas oli ajavahemikus 1957 1995 ametis ligi 40 ERKIst võrsunud professionaalset kunstnikku. Meil on teatud järjepidevus ning anonüümsed loojad, keda tollane avalikkus nägupidi ei teadnud, kuna ajakirjandus ei huvitunud asjaosaliste eraelust ega pannud kedagi neist hoolikalt meigituna-riietatuna klantsajakirja kaanepildile. Kogu moeinfogi pidi mahtuma vaid kahe perioodiliselt ilmuva naistele suunatud ajakirja Siluett ja Nõukogude Naine lehekülgedele. Need, keda tänaval ära tunti, olid mannekeenid. Tänapäeval on aga pea iga moeosakonda sisse saanud tudengihakatis meedias tippdisainer. Igatahes pole kahtlust, et meil on omaenda moe ajalugu, mida sugugi häbeneda ei tule, eriti veel mitte seetõttu, et suurem osa sellest jääb nõukogude aega
helki..." Kui kõik olid nõus, siis nad hakkasid hinnast rääkima. Leonardo tahtis sada floriini kullas. Kuid Francesco, kes hoidis väga kokku ei olnud sellega alguses nõus, kuid kui Lisa palus teda, siis ta jäi ka nõusse. Siis kui Lisa läks esimest korda modelliks olema, siis ta meikis enda väga ära, aga da Vinci oli, et issand ma tahan näha su loomulikku ilu jne. (Asi, mis mulle silma jäi oli see, et kui Leondardo nägi Lisat ära meigituna ning ta ütles talle, et meikimine on looduse mõnitamine, ei midagi muud. Ja selles pole süüdi naised, vaid ka mehed kes tahavad naisi nii näha. See lause jäi mulle silma kuna see on ka kahjuks tänapäeval nii, et naised tihtipeale meigivad end meeste jaoks ning varjavad oma loomulikku ilu meigiga.) Leonardo lasi Lisal poseerida alasti, kuid ta seda Francescole ei öelnud. Francesco oli see, kes
annaabi.ee 
