1941. a lõpus saadeti nad ja ka teised eestlased sõjavangilaagritest Eestisse tagasi (Maitla oli vangilaagris 16. juulist - 7. novembrini, Riipalu oli vangis 1941. aasta lõpust ning vabanes 1942. aasta alguses). Paljud mehed (k.a. Riipalu ja Maitla) astusid Saksa sõjaväe kaitsepataljonidesse. Punaarmeesse alles jäänud eestlased toodi septembris 1941 Looderindelt ära kui mitteusaldusväärsed ja saadeti Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülema 1. järgu armeekomissar Lev Mehlise 28. septembri 1941 direktiivi alusel GULAGi tööpataljonidesse. Tööpataljonid, kuhu eestlased saadeti, olid tegelikult surmapataljonid. Metsa- ja muudele rasketele töödele saadetud meestel polnud külmade saabudes sooje riideid, neid toideti nagu vange, arstiabi peaaegu puudus. Algas massiline suremine nälga ja nakkushaigustesse. 1. oktoobril 1941 lõpetati ametlikult korpuse tegevus. Ellujäänud korpuse koosseisu sõjategevus jätkus 8. Eesti Korpuses. 22. juunil 1941 kuulus 22
Juulis ja augustis sai Nõukogude Liit kätte ligikaudu 50 000 meest, kellest õnnestus Venemaale saata 32 000 33 000 inimest. Peamiselt toimus transport esialgu raudteel, mida mööda liikusid Eestist välja nii tööstusseadmed kui ka mobiliseeritud mehed. Kasutati ka laevu, kuid teekond laevadega oli palju ohtlikum ja esialgu ka teisejärguline. Venemaale viidud eestlased saadeti tööpataljonidesse Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülema, 1.järgu armeekomissari Lev Mehlise 10.juuli 1941.aasta korralduse alusel. Seal olid väga viletsad elutingimused ning 1942.aasta kevadeks oli nälja ja haiguste tõttu hukkunud ligi 10 000 inimest. Need, kes sattusid mobiliseerimise tuhinas Punaarmeesse, said privilegeeritud kodaniku staatuse okupeeritud kodumaal, võisid toiduained nappivates kauplustes teha oma ostud väljaspool järjekorda, said riigiametnikeks, parteinomenklatuuriks, teadusasutuste juhtideks, kolhoosiesimeesteks ja tehasedirektoriteks
annaabi.ee 
