Ma pidin talle kättemaksma. Kui ta oli La Rochelle'i piiramisel, saatsin ma talle mürgitatud veini, kirjas valetasin ma, et see on kingitus musketäridelt. Kahjuks ei joonud ta seda ja suri hoopis teine mees. Peagi kohtusin ma kardinaliga, kellelt sain ma loa Buckinghami tapmiseks. Mu abikaasa krahv de la Fere aga kuulis meie vestlust pealt. Ta tuli mu tuppa, ähvradas mind ja võttis minult kardinali kirja. Ma suundusin Inglismaale Buckingham'i tapma. Seal kohtusin ma aga on mehevenna lord Winter'iga. Ta võttis mu vangistusse, ta teadis, et ma olin tulnud selleks, et tappa Buckingham. Ta hoidis mind seal päevi kinni, selle aja jooksul suutsin ma aga võrgutada vangivalvuri Felton'i. Ühel ööl tuli ta mind päästma, ma rääkisin talle sellest, et Buckingham on vaja tappa. Tema tegigi seda. Ma põgenesin taas, seekord aga kloostrisse kus oli varjul d'Artagnani armuke pr. Bonacieux. Ma valetasin talle, ma lubasin temaga koos sealt lahkuda. Kui
nüüd kätte selle väikese reetmise eest, kusjuures Buckingham oli mees, kes ei suutnud kuigi tõsiselt naise vastu kätt tõsta, eriti kui selle naise tegevus-ajendiks oli armukadedus. See oletus tundus mileedile kõige tõenäolisemana. Ta arvas, et talle tahetakse kätte maksta möödunu eest, mitte aga ette jõuda tulevikust. Igal juhul tänas ta õnne, et oli sattunud mitte mõne otsese ja targa vaenlase, vaid oma mehevenna kätte, kellega ta lootis toime tulla. «Jah, mu vend, vestelgem,» vastas mileedi teatud lõbususega. Ta arvestas, et see jutuajamine heidab lord Winteri varjamiskatsetele vaatamata veidi valgust asjadele, mida mileedil oli vaja teada edasise tegevuskava koostamiseks. «Niisiis otsustasite siiski tulla uuesti Inglismaale, ehkki te Pariisis sageli tõendasite, et ei tõsta oma jalga enam iialgi Suurbritannia pinnale?» küsis lord Winter. Küsimusele vastas mileedi omapoolse küsimusega.