Mõlema liigi vahel on küllalt suured erinevused, mis seisnevad oluliselt nende sisus, osalt vormis. Ülekaalus on lüüriline rahvalaul (töölaulud, orjuslaulud, tavandilaulud, laulud laulust jne.). Suur osa vanemaid laule, milles on mina-elamusega läbipõimitud jutustus ja kus sündmuste kujutamisele lisandub isiklikke mõtteavaldusi, meeleolude ja tundmuste väljendusi, nimetatakse lüroeepiliseks rahvalauluks. Siia kuuluvad perekonnaballaadid mehetapjast, kuldnaisest, laulud imetegijast, imekandlest, karja ja ehete kadumisest, orja kättemaksust, mõisavargustest, nekrutitest vm. Näiteks: LÜÜRILINE RAHVALAUL: NOORMEHED NAGU METS Olgem uhked, noored mehed, olgem uhked, seiskem sirged, nii kui kuused külma vastu, lepad laia lume vastu, sarapuud vastu saduda! LÜROEEPILINE RAHVALAUL: NÕMME NOORMEES. Lätsi ma õitsi otsimaie, õidsitulda tundamaie. Riimiline rahvalaul 18
Tema stiil muutus eriti detaili- ja edasiluuletuse tähendust ja meeleolu. On Ridalal pildirikkaks. Kolmandal loominguperioodil, mille väga viljakaks kujunenud regivärsivormeline esindavaim teos on romaan "Väike Illimar"(1937), lüroeepika, mis algab poeemiga "Merineitsit" ja pöördus Tuglas uuesti realistliku kujutamislaadi mille suurteos on eeposmõõtmeline "Toomas ja juurde. Teose kirjutamisel toetus autor Ahja Mai"(naisetapjast mehest, mehetapjast naisest, mõisast pärinevaile lapsepõlvemälestustele, mille kuldnaisest, kalmuneiust)Sisaldab see ka Ridala miljööd ja inimesi kujutatakse viieaastase enda värsse, mis näitavad autori asjatundlikkust ja poisikese silmade läbi nähtuna. Tuglast võib head sisseelamist vana rahvalaulu maailma. tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise Sündmuste dramatism ei tule regivärsilistes koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge
annaabi.ee 
