õudusi. Teosed põletati ja kunstnikel ei lastud enam töötada. Korraldati "mandunud" kunsti häbistusnäitusi, mida külastas üle kahe miljoni inimese. Hitleri arvates oli see juudi kunst. Maalikunst Kolmandas Riigis kandis natsionaalsotsialistlikus propagandas tähtsat rolli. Teoste nimed olid ennekõike uhked ning kujutasid aaria rassi tugevust ning teisi häid omadusi. Hea kunst sai olla ainult selline, mis aitab tõsta aaria rassi väärikust ja mehemeelt. Kujutati rassiliselt täiuslikke inimesi ja toetuti väärikatele eeskujudele mineviku kunstis. Maalikunst sarnanes mõnel määral Nõukogude Liidu kunstiga, mõlemas kujutati töölisi, sõdureid. Skulptuur Skuptuur andis natsidele parema võimalise oma rassiideoloogiat väljendada. Enamasti kujutati alasti meest, mis oli aaria rassi ideaal. Alasti naisi kujutati harvemini. Tuntuimateks skulptoriteks tol ajal olid Arno Breker ja Josef Thorak. Arno Breker oli
kujutamises. Saksamaal oli see lubatud ja mõnikord isegi erootilise varjundiga, nõukogude kunstis oli alasti keha aga peaaegu tabu. Kunstipoliitika ideoloogilised õigustused olid Saksamaalja Venemaal erinevad. Natsionaalsotsialistide vaadete aluseks oli rassism ja sellele toetudes väideti, et moodne kunst on ,,rassiliselt alavääruslike inimeste eneseväljendus". Hea kunst sai olla ainult selline, mis aitab tõsta aaria rassi väärikust ja mehemeelt. Selleks pidigi kujutama rassiliselt täiuslikke inimesi ja toetuma väärikatele eeskujudele mineviku kunstis. Vene kommunistid püüdsid oma võimu maskeerida humanistlike loosungitega. Kunsti olemuseks kuulutati tegelikkuse tunnetamine ja eesmärgiks tõde. Igal ühiskondlikul klassil olevat omad huvid, aga progressiivsel klassil langevat huvid kokku ajaloo arengusuunaga, mistõttu progressiivsetele inimestele meeldib kunst, mis sisaldab tõde. Aga need inimesed,
Saksamaal oli lubatud kujutada alasti inimkeha ning mõnikord võis teos olla isegi erootilise varjundiga, NSV Liidus, aga oli alasti keha kujutamine tabu. Kunst Saksamaal 20. sajandi algusel Saksamaal levinud ekspressionismi lõpetasid 1933. aastal võimu haaranud fasistid. Natsionaalsotsialistid väitsid, et moodne kunst on "rassiliselt alaväärtuslikele inimeste" eneseväljendus. Hea kunst sai olla ainult selline, mis riigijuhtide meelest aaria rassi väärikust ja mehemeelt tõstis. Seetõttu kujutatigi inimesi rassiliselt täiuslikena ning toetuti palju väärikatele eeskujudele minevikust. Hitler, kes ka ise maalimisega läbi lüüa oli üritanud, kuid põrus, oli vaenulik avangradistide vastu, kes temast edukamad olid olnud ning ka see oli üks põhjus, miks avangardiste Saksamaal taga kiusati. Paljud ekspressionistid põgenesid üle ookeani Ameerikasse, et pääseda niinimetatud häbinäitustest, mida Saksamaal kunstnike häbistamiseks ja nii öelda
annaabi.ee 
