Siiski hüüavad mu huuled: :,:Eestimaa, sull annan suud!:,: Eesti vaprad vanemad Vaimuvallas vaatavad, Peas neil paistavad pärlikroonid, Võidulaulud nende suus. Neil on kuninglikult troonid, :,: Kuldsed kandleid palmpuust:,: Eestimaa, su mehemeel Pole mitte surnud veel! Peab surm ka rohket lõikust Suure sõjakära: Truuks jääme isamaale :,: Viimse veretilgani:,: HOIA JUMAL, EESTIT Hoia jumal, Eestit, Meie kodumaad. Kaitse teda kallist, Meie armsamat. Rahu, töö ja kainus, Olgu Eesti kroon, Vennaarmu suurus Tema võimu troon. Õnnista me rahvast, Saada kosumist. Puhasta meid kurjast, Anna kasvamist.
vastuhakuapologeetidel lihtne väita, et ränki kaotusi poleks Eesti vältida suutnud nii või teisiti ja hääletust alistumisest olnuks võitlemine ilusam. Hinge raviv ajalugu Mida aeg edasi, seda populaarsemaks säärane rehkendus muutub. Põhjust ei ole raske mõista. Eestlase hing on haige. Me saame ennast pidada Euroopa üheks vanemaks etnoseks. Aga ajalugu on meile vilets. Ei kuningaid, ei vallutusi, ei hiilgeaegu. Ikka lüüasaamised, alistumised, äpardunud vastuhakud. Oleks mehemeel vähemasti 1939. aastal võitnud! Rahva enesetunde kosutamiseks annab koostada innustavaid stsenaariume. Kui olemasolevat ainest valikuliselt kasutada, on võimalik konstrueerida suhteliselt usutavaid tegevuskavu, kus arvestatakse mitmeid toonaseid tõsiasju, lähtutakse paikapidavatest võrdlusandmetest, korraldatakse taktikalise asjatundlikkusega lahinguoperatsioone. Ometi ei saa ma neid stsenariste tõsiselt võtta nagu muide ka mitut meie professionaalset ajaloolast
» «Ma täan teid süamest nende sõade eest. Teie tunnete mind, te teate, kui palju mul vara on. Vastake mulle nü ud ausa sõaga: kui mul iganes peaks korda minema preili Emiilia süames enda vastu lahket tundmust äatada, kas siis arvaksite mind vä art olevat tema kõval teed elusse ette võma?» Vana rü utel jä seisma, vahtis tük aega nagu kohkunult noormehe otsa ja üles siis vagusalt: «Te olete igapidi kena noormees ja teie silmist paistab aus mehemeel. Katsuge õne. Äge lootke minult abi, aga on õn teiega, siis jumala nimel!» «Ma täan, ma täan!» hü udis noormees rõ omutuhinal. Kuulataja ukse taga jõdis häavaevalt kõvale hüata, k,ui uks lahti läs ja rü utel Kuuno väja astus. Kui tema sammude kõin oli kojas vaikinud, tõtas ka kubjas kassisammul väja, kuuldud uudist teistele kuulutama. Vana rü utel aga kõdis toas paar korda edasi-tagasi, astus akna juurde, pükis käga pikkamisi üe nä ja habeme ja vaatas mõtes väja.
annaabi.ee 
