Liivi sõja (1558 – 1583) käik ja tulemused 2.1. Liivi sõja olulisemad sündmused Vana-Liivimaa väikeriigid sõjalist vastupanu 1558. a alguses sissetunginud vene – tatari vägedele osutada ei suutnud: - keskenduti ainult linnuste kaitsmisele; - maapiirkondades toimunud tapmisi ja rüüstamist takistada ei suudetud; - kõik välilahingud arvukale vaenlasele kaotati (Härgmäe lahing 1560, kus 500 Liivi ordu sõjameest sai hävitavalt lüüa 12 000 meheliselt Vene väelt); - 1558 suve lõpuks oli enamus Ida-Eesti linnuseid (nt Narva, Rakvere, Rõngu, Laiuse, Põltsamaa, Toolse jt) venelaste poolt vallutatud. Sõjaline ebaedu viis kiiresti Vana-Liivimaa väikeriikide kadumiseni ja maahärrade vahetumiseni: - 1558 suvel vallutasid Vene väed Tartu piiskopkonna ja Tartu linna ning viimane piiskop Hermann II Wesel (1552 – 1558) ja osa saksa elanikkonnast küüditati Venemaale;
Karl otsustas aga alustada rünnakut Venemaa vastu, mis hoidis endiselt oma käes Ingerimaad (1702 alustati Peterburi rajamist) ja rüüstas Eesti- ja Liivimaad. Peeter I olnuks tõenäoliselt nõus rahuga, kui talle jäänuks Neeva suudmeala. 1708 tungis 40 000 meheline Rootsi armee Venemaale. Karl oli aga alahinnanud vene ressursse. Lisaks mõjus rootslastele rängalt 1708/9 külm talv. 8 juulil 1709 toimunud Poltaava lahingus sai Rootsi 20 000-meheline armee rängalt lüüa 50 000-meheliselt vene väelt. Karl pages Türgi võimu all olevasse Moldovasse, kus viibis järgnevad 7 aastat, üritades Venemaa vastu suunata Türgit. 1710 kuulutasid Türgi ja selle vasall Krimmi khaaniriik tõesti Venemaale sõja, kuid 1711 sõlmisid osmanid Peetriga Pruthi rahu. 1712 kuulutasid türklased Venemaale taas sõja, kuid reaalset rünnakut ei järgnenud. Võit Poltaava lahingus tõstis Venemaa mainet. Peeter seadis nüüd eesmärgiks kõigi Läänemere provintside allutamise
annaabi.ee 
