Kõik 3 olid varem kandnud karistust nõukogudevastase tegevuse eest. Nad kavandasid meeleavalduse, kuid ei saanud seda välja kuulutada. Seega lootsid nad suust-suhu-reklaamile. 23 aug. kogunes aktivistide salk KGB agentide silme all sündmuskohta. Nad arvasid, et vaid käputäiel inimestel jätkub julgust kohale ilmuda. Nende üllatuseks tuli kohale mitu tuhat inimest. Miilits lülitas võimendussüsteemi välja ning aktivistid kasutasid rullikeeratud paberist megafone, et end kuuldavaks teha. Hirvepargi demonstratsioonil võeti esimest korda 50 aasta jooksul avalikult sõna Nõukogude okupatsiooni vastu-ja pääseti puhta nahaga. 1987-loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, 4 kuuga oli Muinsuskaitse Seltsi liikmeskond kasvanud 10 000-ni. Kuna Eesti lippu oli keelatud näidata, siis meeleavaldajad otsustasid heisata 3 rahvusvärvi eraldi lippudena üksteise kõrvale. Toimusid öölaulupeod ning Eesti lipud toodi välja. Pärast
Protest õnnestus ning nn fosforiidisõda lõppes seisuga 1:0 eestlaste kasuks. Seejärel otsustati uudse vabaduse piire veelgi avardada ning 23. augustil 1987, Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) aastapäeval korraldati Lagle Pareki, Tiit Madissoni ja Heiki Ahoneni eestvedamisel Tallinna Hirvepargis miiting, milles nõuti MRP salaprotokollide hukkamõistmist. Kohale ilmus mitutuhat inimest, juhid kasutasid pabertorudest megafone, et end rahvale kuuldavaks teha. Mart Laar kirjeldab filmis Singing Revolution olukorda nõnda: ,,Algul lihtsalt hakati rääkima. Siis mõisteti, et ohoo, me polegi veel arreteeritud!, ja räägiti veel. Ohhoo! Ikka veel pole keegi arreteeritud! Ja nii üha räägiti ja räägiti!" See oli 50 aasta jooksul esimene kord, kui keegi oli avalikult väljendanud Nõukogude-vastasust ja karistuseta pääsenud. 2:0 Eesti kasuks!
annaabi.ee 
