Ligeti helimassiivid on ülitihedad, kromaatilised, koosnevad mikrointervallikast (nt veerandtoonidest) ise nim seda mikropolüfooniaks, st `üksikud hääled ja rütmijoonised pole enam iseendana tajutavad, vaid on allpool ähmastumispiiri'. Kõla kõrval on Ligeti teostes alati väga oluline ka muusikalise materjali struktureeritus. Lux aeterna (1966) on teos 16-häälsele segakoorile, mis valmis aasta pärast Requiemi ja mida võib pidada selle jätkuks. Teosele on iseloomulik meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotleb ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ja saavutab selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Koor on a cappella ja on näha ka uut joont helikeeles, mida näitab diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel.
György Ligeti Looming Loomestiil Erinevalt mitmetest teistest heliloojatest polnud Ligetil kindlat kompositsioonimeetodit, selle asemel oli tal teosest nägemus ja kujutlus. Tema helikeeles võib leida elektroonilist muusikat meenutavaid tekstuure. Loometehnoloogia Mikropolüfoonia- tihe ja paljuhäälne orkestritekstuur, milles kõik hääled on omavahel polüfooniliselt seotud, ent ükski neist pole häälte rohkuse tõttu kõlamassist eristatav. Meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotleb ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ja saavutab selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel. Mängimine rütmi- ja meetrumitajuga. Staatilisuse taotlemine, keskendumine rütmile, polürütmika kasutamine. Loomeperioodid Paljud tema väga varased teosed olid kirjutatud koorile ja selle moodustasid enamasti lihtsamad rahvalauluseaded. Varased helitööd olid mõjutatud Béla Bartókist ning neid on
1954), n-ö sahtlisse. Keelpillikvartetti nr. 1 võib pidada esimeseks teoseks, milles võib näha Ligeti isikupäraseid ja hilisemale loomingule viitavaid jooni. Requiem (1965) on teos sopranile, metsosopranile, orkestrile ja segakoorile (4 sopranit, metsosopranit, alti tenorit ja bassi), mis kestab umbes pool tundi. Lux aeterna (1966) on teos 16-häälsele segakoorile, mis valmis aasta pärast Requiemi ja mida võib pidada selle jätkuks. Teosele on iseloomulik meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotleb ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ja saavutab selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Koor on acapella ja on näha ka uut joont helikeeles, mida näitab diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel. Continuum (1968) on teos klavessiinile, kus Ligeti mängib rütmi- ja meetrumitajuga. Ta taotles staatilisust ning valis klavessiini selle pärast, et selle klahve saab kergesti alla vajutada ja seega väga kiiresti mängida. 1970.
annaabi.ee 
