on allpool ähmastumispiiri'. Kõla kõrval on Ligeti teostes alati väga oluline ka muusikalise materjali struktureeritus. "Apparitions" (1960) ja "Atmosphères" suurele orkestrile; "Requiem" (1965) sopr, metsosopr, 2 segakoorile, ork. "Lux aeterna" (1966) 16-häälsele segakoorile a cappella uus joon helikeeles, kromaatilisuse asemel diatoonilisus, ka selles on ta Euroopas üks esimesi. "Continuum" (1968) klavessiinile mäng rütmi-, tempo- ja meetrumitajuga. Ooper "Le Grand Macabre" (1977) lähedane keskaegse surmatantsu kujutamisele, müsteeriumidele, samas ka grotesksele laadaplatsi-teatrile, muusika on stiilikirju. 1980ndate algul ei komponeerinud, otsis oma suhet uue ajastuga, avangardist ta enam polnud, postmodernist ei soovinud olla. Leidis pidepunkte aafrika ja aasia muusikast, samas ka teadusest ja tehnoloogiast (elektronmuusikateosed). Uue stiili otsinguil valmisid Etüüdid
Tema helikeeles võib leida elektroonilist muusikat meenutavaid tekstuure. Loometehnoloogia Mikropolüfoonia- tihe ja paljuhäälne orkestritekstuur, milles kõik hääled on omavahel polüfooniliselt seotud, ent ükski neist pole häälte rohkuse tõttu kõlamassist eristatav. Meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotleb ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ja saavutab selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel. Mängimine rütmi- ja meetrumitajuga. Staatilisuse taotlemine, keskendumine rütmile, polürütmika kasutamine. Loomeperioodid Paljud tema väga varased teosed olid kirjutatud koorile ja selle moodustasid enamasti lihtsamad rahvalauluseaded. Varased helitööd olid mõjutatud Béla Bartókist ning neid on sageli käsitletud tema helikeele laiendustena – näiteks klaveritsükkel Musica ricercata (1953), mida on võrreldud Bartóki Mikrokosmosega. Liegeti loomingut mõjutas ka
Lux aeterna (1966) on teos 16-häälsele segakoorile, mis valmis aasta pärast Requiemi ja mida võib pidada selle jätkuks. Teosele on iseloomulik meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotleb ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ja saavutab selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Koor on acapella ja on näha ka uut joont helikeeles, mida näitab diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel. Continuum (1968) on teos klavessiinile, kus Ligeti mängib rütmi- ja meetrumitajuga. Ta taotles staatilisust ning valis klavessiini selle pärast, et selle klahve saab kergesti alla vajutada ja seega väga kiiresti mängida. 1970. aastail hakkas Ligeti keskenduma ka rütmile. Aastal 1977 sai Ligeti valmis oma ainukese ooperiga Le Grand Macabre, mis on lähedane keskaegse surmatantsu kujutamisele ja mille muusikaline materjal on stiilikirju. Pärast ooperi kirjutamist rabeles Ligeti uue stiili otsingutel ning tema muusika 1980. ja 1990
annaabi.ee 
