Esimene neist on katkend kirjalikust tekstist, mille Mutt avaldas kirjandusajakirjas Looming (näide 1:1). Teine on suuline tekst sellisel kujul, nagu ta seda rääkis kohtumisel noorte kirjanikega Tartus (näide 1:2). Kirjalik tekst oli sel ajal juba kirjutatud, aga mitte veel avaldatud. (1:1) Kirjalik tekst /.../ Ent lisaks etendamisele ning läbielamisele leidub elus ka nukuteatrit. Kujutlegem stseeni tänaval, kus kohtuvad lapsevankrit lükkav naine ja tema põgus meestuttav. Aetakse juttu, mees paneb suitsu ja mõtleb daami lõbustada. Nii ta küsib imikult, kas too ka paberossi tahab. Oletame, et laps ei hakka lalisema, sest võõrastab tundmatut. Siis vastab ema mokki torutades lapse peenel häälel: "Meie veel ei suitseta. Meie oleme alles pisikesed." Selge nukuteater! Siin pole ümberkehastumist, ei kommenteerita, vaid kasutatakse meediumi, mis ongi nukuteatri tunnus. Lapse asemel võib samas situatsioonis olla mõni koduloom, kõht (kõhurääkijatel) vms. /.
Selles eas laps ei mõista veel toimunut ning teda on kergem hirmutada, ähvardada või meelitada toimunust mitte rääkima, nn vaikimislepingut sõlmima. Samuti loodab vääritikohtleja, et selles vanuses ei oska laps toimunut veel sõnaliselt kirjeldada. Kuna lastel on sageli fantaasiad segatud reaalsusega, on tõenäoline, et lapse juttu ei jääda uskuma, kui ta peakski juhtunust midagi rääkima. Väärkohtlemise toimepanijaks on kõige sagedamini kasuisa või isa, perekonna meestuttav, sugulane või naaber. Üks seksuaalse väärkohtlemise viise on intsest ehk verepilastus. Verepilastus on suguline kontakt isikute vahel, kes oma lähedaste sugulus- või peresidemete tõttu seda toime panna ei tohiks. Intsest võib esineda isa ja tütre, ema ja poja, õe ja venna, ema ja tütre ning isa ja poja vahel. Kõige sagedamini toimub see lapse kodus ning kõige levinumaks toimipanijaks on isa või kasuisa. Tahtluse järgi jagatakse lapse seksuaalset väärkohtlemist kaheks:
annaabi.ee 
