polnud oluline süee, vaid selle kujutamise viis. Impressionistid korraldasid 1874-1886 kokku kaheksa rühmanäitust. Peale Claude Monet [klood monee] (1840-1926) olid tähtsamad impressionistid Auguste Renoir [o`güst ränuaar] (1841-1919), Edgar Degas [edgaar dögaa] 8 (1834-1917), Camille Pissarro [kamii pisarro] (1830-1903) ja Alfred Sisley [alfred sisli] (1839-1899). Nagu nimedest näha, kuulus nelja meeskunstniku hulka ka üks naiskunstnik, mis tol ajal just kõige igapäevasem nähtus polnud. Peale nende nimede kuuluvad impressionistlike kunstnike alla veel Berthe Morisot [berte morisoo] ja Armand Guillaumin (1841-1927). Kõige paremini ilmnevad impressionismile iseloomulikud jooned maastikumaalija Monet`töödes, teised selle suuna meistrid ei olnud oma taotlustes nii järjekindlad. Monet`rõhutas valguse tähtsust seeriate maalimisega ühest ja samast motiivist, ("Roueni katedraal" ). Monet oli
saadud teoreetilist vundamenti. Kõige ootamatum oli kohtumine Suburgi argumentide vilka, ca sokratesliku loogikaga nähtus, mis tundub täiesti ainulaadne ja täiesti uskumatu (isegi kohatu) ajakirjandusmaastikul kui sellisel üleüldse. Undla-Põldmäegi resümeerib: Ometi rikastas Lilli Suburg oma ajakirjaga meie ideelageda ajakirjanduse kogupilti. Selles on nii palju isiksuse vahetu energia kohalolu. Nii palju mõtete dünaamikat. Meeskunstniku, sürrealist René Magritte'i tõlgendus naiste emantsipatsioonist on Suburgi puhul siiski mitmekülgselt huvitav paralleelkujund: maalil Robert Gober Untitled 1990 Titaanlikud päevad (1928) kujutab ta naise muutumist meheks, mis sj ei toimu mitte ilma võitluseta. Irooniat ja tähendust lisab nüanss, et naine on enne ülikonnastumist alasti, ehkki selles peegeldub ka vihje kunstiajaloole, kus suur osakaal naisaktil
annaabi.ee 
