Rootsi XI-XIII saj Orjade arv väheneb, neid vabastatakse ja tihti loovad just nemad uusi asundusi. Tekivad juurde uued linnad, kuid linnade tähtsus tervikuna on veel väikene. Linnade majad on enamasti puust, kivist on vaid kirikud ja olulisemad hooned. Areneb kaubandus ( eriti XII saj) Rootsi XI-XIII saj XII saj algul on piiskopkonnad Skaras, Linköpingis, Eskilstunas, Strängnäsis, Västeråsis ja Sigtunas. Stenkilide meesharu sureb välja 1120. aastate alguses. Võitlus trooni pärast käib järgneva saja aasta jooksul Sverkerite ja Erikute suguvõsa vahel. Rootsi XI-XIII saj Kuningavõim on nõrk ja Kesk- ning Lõuna-Rootsi suurnikud haaravad omale suure sõltumatuse. Samal ajal kasvab kiriku võim: 1153. a. Linköpingi kirikukongressil suudetakse panna rootslased maksma paavstile maksu. 1164. a. pühitsetakse Vana-Uppsalas ametisse esimene rootslaste peapiiskop.
Begiinid olid linnade kõrg- ja keskklassi naised, kes tundsid vajadust vaimsele pühendatusele ja omasid sotsiaalseid huvisid. Nad tegelesid haigete põetmise, vaestehoolekande ja muuga. ametlik kirik suhtus begiinidesse kahtlusga, pidades neid nende müstikasse kalduvate huvide tõttu ketseriteks. Tavalistest nunnaordudest erines begiinide ordu sellega, et iga begiin võis soovi korral ordust lahkuda ning abielluda. Begiinide ordul oli ka väiksearvuline ja vähetähtis meesharu, keda nimetati begardideks. Kollegiaatkirikud on kirikud, kus kaanonite kolleegium ( mittekloosterlik ja ilmikvaimulike kogukond) igapäevaselt linnapea või dekaani kodus jumalateenistust läbi viib. Oma valitsemise ja religioossete tavade poolest meenutavad kollegiaatkirikud katedraale, aga seal pole piiskoppi ega piiskopikohustusi. Neid toetati kohati üpris ulatuslike maaaladega, kas siis kirikute poolt või benefiitside näol. P. Birgitta ordu - 1346
annaabi.ee 
