mingil kujul teadmist või teadmise algeid. Lisaks lähtub Sokrates siin eeldusest, et kogu physis tervikuna on suguluslikus seoses. Sõna physis tähendus võiks antud juhul olla “loomus” ning antud seisukohta võiks mõista selliselt, et asjade loomused, olemused/ideed, kujutavad endast terviklikku seost. Selle eelduse tõttu on Sokratesel võimalik väita, et hingele, kes seda seost on kord tundma õppinud, piisab ühest “meenutusest”, et ka kõigi muude asjade kohta kogu teadmine üles leida. Et oma väiteid põhjendada, korraldab Sokrates selles Platoni dialoogis ühe “eksperimendi”. Ta kutsub endaga vestlema orjapoisi, kelle kohta on kindlalt teada, et ta ei ole matemaatikat õppinud ja järelikult matemaatilistest asjadest midagi teadma ei peaks. Ometigi suudab Sokrates järgnevas vestluses viia poisi teda küsitledes ühe matemaatilise teoreemi avastamisele. See peaks nüüd tõendama seda, et too teadmine
oskame võtta, aga mitte anda? Miks me ei suuda rääkida asjadest, nii nagu nad on? Miks me ei püüdle oma unistuste poole, vaid unustame need? Miks me püüame olla need, kes me tegelikult ei ole? Miks me ei õpi enda vigadest? Miks me alati tahame valida kõige kergema tee? Miks me otsustame inimese üle enne, kui oleme teda tundma õppinud? Kui paljud meist lohistavad nähtamatute kottidena kaasas oma minevikku! Truult veame kaasas pettumusi, solvumist, kättemaksuiha. Piisab vaid meenutusest, kui süttime taas kui kustunud tõrvikud. Viha võib põleda meie alateadvuseski ereda ja jõulise leegina. Miks me ometi ei suuda andestada? Teistele, endale? On see üldse alati võimalik? Mis see meile annab? Vahel olen kui päike- särav ja soe, hingelt suur ja samas olemuselt nii väike, täis meeletut hellust ja valgust. Tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea ja ei vaata kunagi kurbust enese sees. Vahel olen kui kuu- veidi külm ja kauge
annaabi.ee 
